Mõni nädal tagasi helistas mulle võõralt numbrilt pabistav, hingeldav naisterahvas. Tutvustas ennast, et tema on meil kliendi X ema. Ja et ta nüüd uurib, et ega klient X meile ometigi raha võlgu pole, sest Tartus on ema kõik poja võlad kenasti ära klaarinud ja nüüd igaks juhuks uurib, et ega tal Tallinnas võlgu pole tekkinud. Rahustasin inimest, ütlesin, et hetkeseisuga on kõik võlad likvideeritud.
"Ah, et aga olid võlad?"
"Noh, oli väike võlg."
"Aga nüüd kõik korras?"
Mul on üks tuttav perekond. Ema ja isa. Nende kaks poega. Ja nende poegade naised ning lapsed. Ema ja isa on tublid. Väga. Edukad. Igas mõistes. Ilus maja, alati uus ilus auto maja ees, luksuslikud soojamaareisid ja kõik muu edukuse juurde kuuluv. Oma poegi on nad ka hästi kasvatanud. Justkui…
Vanem poeg võttis endale väga noore naise. Eks ta ise oli ka muidugi noor, aga naine oli lapseootele jäädes lausa alaealine. Aga ega need lapsed ju vanust ei küsi. Noored said esialgu kenasti hakkama. Justkui…
Näha oli, et ämm kõvasti aitab neid ja sageli võtab juhtimise üle. Mõni aasta hiljem sündis perre ka teine laps. Aga noorte kooselu püsima ei jäänud. Noormehel oli ikka isu nende alaealiste vastu, mis teed sellistega…
Mis seal täpselt aset leidis aastate jooksul, seda ma ei tea ega hakka ka oletama. Minias ja ämm said omavahel kenasti läbi ja asjad sujusid. Justkui…
Nüüd on need lapsed juba suured. Teismelised. Ja elavad ämmaga. Oma emaga koos olla ei soovi. Ja ema on õnnetu ning üksi.
Ma saan kõigist osapooltest suurepäraselt aru. Saan aru lastest. Nende kasvataja ja peamine hoolitseja ongi aastate jooksul olnud nende vanaema. Nii lihtsalt on. Ema oli liiga noor ja eks tal oli tol ajal mugav põnnid ämma hoolde jätta ning oma noorust nautida. Vanem proua ju teadis kuidas lastega toime tulla ja mis neile kõige rohkem vaja. Tal oli stabiilne pereelu ja võimalused lapselastele parimat pakkuda. Ämm soovis oma last ja tolle järeltulijaid toetada nii hästi kui võimalik. Eks tal oli ka piinlik, et poeg oma naist ei hoidnud ja lapsed maha jättis. Ma tema olukorras ilmselt tunneks sama, et ma olen kasvatusega ikka väga mööda pannud.
Ja nüüd on nii, et kuna üks inimene üritas oma lapse valede valikute tagajärgi pehmendada, siis röövis ta emalt lapsed ja lastelt ema. Kasvupind järgmise katkise põlvkonna moodustamiseks on loodud. Ehk olen ma ebaõiglane, et ämma süüdistan, ema-isa oleksid pidanud ise rohkem oma laste eest väljas olema. Jah, olen nõus. Ainult, et ma tean seda ämma. Inimene, kes vastuvaidlemist ei salli. Ja kui sa oled noor, alles alaealine, siis sa teedki seda, mida sulle öeldakse. Pole õiglane eeldada, et lapseohtu, haavatav ema oskab, või isegi suudab, oma õiguste eest seista, kui teda keegi ei toeta. Oli siis vaja nii noorelt neid lapsi saada? Oskab see noor nii mõelda? Meil ju juba neljateist-aastastel lubatud pereelu elada.
See on hea õppetund. Minule. Tulevasele ämmale ja vanaemale. Mitte sekkuda noorte ellu. Igaüks kasvatagu omaenese lapsi. Mitte naabri lapsi või lapselapsi. Või kui nii talumatult suur isu on teiste lapsi kasvatada, siis võtku lastekodust.
"Ah, et aga olid võlad?"
"Noh, oli väike võlg."
"Aga nüüd kõik korras?"
Mul on üks tuttav perekond. Ema ja isa. Nende kaks poega. Ja nende poegade naised ning lapsed. Ema ja isa on tublid. Väga. Edukad. Igas mõistes. Ilus maja, alati uus ilus auto maja ees, luksuslikud soojamaareisid ja kõik muu edukuse juurde kuuluv. Oma poegi on nad ka hästi kasvatanud. Justkui…
Vanem poeg võttis endale väga noore naise. Eks ta ise oli ka muidugi noor, aga naine oli lapseootele jäädes lausa alaealine. Aga ega need lapsed ju vanust ei küsi. Noored said esialgu kenasti hakkama. Justkui…
Näha oli, et ämm kõvasti aitab neid ja sageli võtab juhtimise üle. Mõni aasta hiljem sündis perre ka teine laps. Aga noorte kooselu püsima ei jäänud. Noormehel oli ikka isu nende alaealiste vastu, mis teed sellistega…
Mis seal täpselt aset leidis aastate jooksul, seda ma ei tea ega hakka ka oletama. Minias ja ämm said omavahel kenasti läbi ja asjad sujusid. Justkui…
Nüüd on need lapsed juba suured. Teismelised. Ja elavad ämmaga. Oma emaga koos olla ei soovi. Ja ema on õnnetu ning üksi.
Ma saan kõigist osapooltest suurepäraselt aru. Saan aru lastest. Nende kasvataja ja peamine hoolitseja ongi aastate jooksul olnud nende vanaema. Nii lihtsalt on. Ema oli liiga noor ja eks tal oli tol ajal mugav põnnid ämma hoolde jätta ning oma noorust nautida. Vanem proua ju teadis kuidas lastega toime tulla ja mis neile kõige rohkem vaja. Tal oli stabiilne pereelu ja võimalused lapselastele parimat pakkuda. Ämm soovis oma last ja tolle järeltulijaid toetada nii hästi kui võimalik. Eks tal oli ka piinlik, et poeg oma naist ei hoidnud ja lapsed maha jättis. Ma tema olukorras ilmselt tunneks sama, et ma olen kasvatusega ikka väga mööda pannud.
Ja nüüd on nii, et kuna üks inimene üritas oma lapse valede valikute tagajärgi pehmendada, siis röövis ta emalt lapsed ja lastelt ema. Kasvupind järgmise katkise põlvkonna moodustamiseks on loodud. Ehk olen ma ebaõiglane, et ämma süüdistan, ema-isa oleksid pidanud ise rohkem oma laste eest väljas olema. Jah, olen nõus. Ainult, et ma tean seda ämma. Inimene, kes vastuvaidlemist ei salli. Ja kui sa oled noor, alles alaealine, siis sa teedki seda, mida sulle öeldakse. Pole õiglane eeldada, et lapseohtu, haavatav ema oskab, või isegi suudab, oma õiguste eest seista, kui teda keegi ei toeta. Oli siis vaja nii noorelt neid lapsi saada? Oskab see noor nii mõelda? Meil ju juba neljateist-aastastel lubatud pereelu elada.
See on hea õppetund. Minule. Tulevasele ämmale ja vanaemale. Mitte sekkuda noorte ellu. Igaüks kasvatagu omaenese lapsi. Mitte naabri lapsi või lapselapsi. Või kui nii talumatult suur isu on teiste lapsi kasvatada, siis võtku lastekodust.
Kommentaarid
Postita kommentaar