Filosofeerin veidi hariduse teemal…
Et võiks ju. Õigemini, peaks lausa, sest enesehinnang. No ja teostus.
Probleeme on peaasjalikult kaks. Peamiselt peas kinni.
Ei, mitte nupukuses, sellepärast ma väga ei karda. Ei oska karta.
Aga seda, et kas see mitte liiga suur tükk pole. Noh, et äkki aeg.
Veel suurem probleem on eriala. Kui kõik "agad", "kuid" ja "ehkid" kõrvale jätta, siis on alati psühholoogia.
Aga... mis ma taga teen? Minust ei hakka saama peatohtrit. Ma võtan liialt hinge.
Kuid… ajakirjandus ka nagu tõmbab. Saaks komadki kuidagiviisi õigetesse kohta lõppeks.
Ehk… hoopis miskit praktilist, mis praeguse tööga haakuks? No personali- või haldusjuhtimist.
Ja kuhu üldse minna õppima? Tartu veits kaugel, Tallinna kohta öeldakse, et tase on nii allakäinud, et välja saades oled veel lollim, kui sisse astudes.
Ja nii ta alati jääb.
Mõtlen üle.
Lisaks veel see, et on mul seda siis üldse vaja, kui vabandusi on rohkem kui põhjendusi?
Et võiks ju. Õigemini, peaks lausa, sest enesehinnang. No ja teostus.
Probleeme on peaasjalikult kaks. Peamiselt peas kinni.
Ei, mitte nupukuses, sellepärast ma väga ei karda. Ei oska karta.
Aga seda, et kas see mitte liiga suur tükk pole. Noh, et äkki aeg.
Veel suurem probleem on eriala. Kui kõik "agad", "kuid" ja "ehkid" kõrvale jätta, siis on alati psühholoogia.
Aga... mis ma taga teen? Minust ei hakka saama peatohtrit. Ma võtan liialt hinge.
Kuid… ajakirjandus ka nagu tõmbab. Saaks komadki kuidagiviisi õigetesse kohta lõppeks.
Ehk… hoopis miskit praktilist, mis praeguse tööga haakuks? No personali- või haldusjuhtimist.
Ja kuhu üldse minna õppima? Tartu veits kaugel, Tallinna kohta öeldakse, et tase on nii allakäinud, et välja saades oled veel lollim, kui sisse astudes.
Ja nii ta alati jääb.
Mõtlen üle.
Lisaks veel see, et on mul seda siis üldse vaja, kui vabandusi on rohkem kui põhjendusi?
Kommentaarid
Postita kommentaar