Eks ma tema blogi kaudu olin veidi juba kursis seltsimees Konna vallutustest, ja teadlikult lükkasin edasi raamatu lugemist, sest väikeste doosidena oli minu õrna hinge jaoks veel talutav, aga kuidas ma terve sahmaka suudan korraga alla neelata?
Tegemist ilukirjandusega. Ilmselgelt. Aga eks nendega on ju vana tõde, et autor kirjutab ennast sisse. Kui palju täpselt ning kui murdjana ta ennast suudab tõepäraselt maha müüa, see jäägu iga lugeja enda otsustada. Mina ei anna hinnanguid. Tean, et kõige erootilisemad jutukesed on minu sulest ilmunud siis, kui ma olin mehe varustust ainult kunstimuusemis näinud. Kogemustega klassiõde teatas mühatades, et selline see organ päris elus küll välja ei näe nagu Taaveti kujul. Aga milline siis näeb, seda ei julenud ma temalt pärida…
Konn kirjutab läbi mõnusa eneseiroonia ja väga hinge neid vallutusi ei tasu võtta. Nii veensin ma end raamatu jooksul pidevalt. Aga eks ta ikkagi riivas. Mõtlesin, et kas tõesti kõik mehed käivadki till pikalt ees ja otsivad aga tühjendamisväljundit? Sest auk on auk ja pauk on teadagi mis? Ehk ta nooremana ongi nii. Ja eks neid neiukesi ka on läbi aegade jagunud, kes hädas noormeestele meeleldi abikäe, või mõne teise abistava kehaosa, ulatada taipavad. Ja nii kaua kui kõik saavad asjadest üheti aru, siis pole ju midagi ette heita. Osad kirjeldused kireaktidest on jällegi sellised, mis minul, kui eel-lumehelbekesel kulmud kergitama pani ja seest keerama pööras. Sellisest reaalsusest ma pigem midagi ei teaks.
Kui veel korra norida, siis paratamatult jäi mulje, et autor kirjeldab naisi peaasjalikult nende, noh, kehakaalu järgi. Seda, kas neiu oli sale või jäme, seda saime teada kindlalt. Mis värvi juuksed, või jumal hoidku, silmad, tütarlapsel olid, see jäi lugeja juurde mõelda. Need paar, kes minategelase hinge pugesid, neist saime loomulikult rohkem teada. Eks kättesaamatu ongi meeldejäävam.
Sadat lugu raamatus tegelikult pole. On nelikümmend üheksa. Koleteistkümnes kogemus on välja jäänud. Kas ebausust numbri vastu või on siin mõni teine lugu peidus? Mulle meeldiks mõelda, et lugu. Ma ju armastan lugusid.
Järge juba ootan. Loodan, et kui esimene segadus möödas, siis hakkas poisikesest ka mees sirguma.
Ei, no tegelikult mulle ju meeldis. Parajalt vahva ja hoogne lugu. Mõnusalt Nõukaaegset nostalgiat sees ja tollasest eluolulust saab üsna kena pildi. Panolugudega olgu kuidas on, aga kõik muu selle ümber, see jättis küll autentse mulje.
Tegemist ilukirjandusega. Ilmselgelt. Aga eks nendega on ju vana tõde, et autor kirjutab ennast sisse. Kui palju täpselt ning kui murdjana ta ennast suudab tõepäraselt maha müüa, see jäägu iga lugeja enda otsustada. Mina ei anna hinnanguid. Tean, et kõige erootilisemad jutukesed on minu sulest ilmunud siis, kui ma olin mehe varustust ainult kunstimuusemis näinud. Kogemustega klassiõde teatas mühatades, et selline see organ päris elus küll välja ei näe nagu Taaveti kujul. Aga milline siis näeb, seda ei julenud ma temalt pärida…
Konn kirjutab läbi mõnusa eneseiroonia ja väga hinge neid vallutusi ei tasu võtta. Nii veensin ma end raamatu jooksul pidevalt. Aga eks ta ikkagi riivas. Mõtlesin, et kas tõesti kõik mehed käivadki till pikalt ees ja otsivad aga tühjendamisväljundit? Sest auk on auk ja pauk on teadagi mis? Ehk ta nooremana ongi nii. Ja eks neid neiukesi ka on läbi aegade jagunud, kes hädas noormeestele meeleldi abikäe, või mõne teise abistava kehaosa, ulatada taipavad. Ja nii kaua kui kõik saavad asjadest üheti aru, siis pole ju midagi ette heita. Osad kirjeldused kireaktidest on jällegi sellised, mis minul, kui eel-lumehelbekesel kulmud kergitama pani ja seest keerama pööras. Sellisest reaalsusest ma pigem midagi ei teaks.
Kui veel korra norida, siis paratamatult jäi mulje, et autor kirjeldab naisi peaasjalikult nende, noh, kehakaalu järgi. Seda, kas neiu oli sale või jäme, seda saime teada kindlalt. Mis värvi juuksed, või jumal hoidku, silmad, tütarlapsel olid, see jäi lugeja juurde mõelda. Need paar, kes minategelase hinge pugesid, neist saime loomulikult rohkem teada. Eks kättesaamatu ongi meeldejäävam.
Sadat lugu raamatus tegelikult pole. On nelikümmend üheksa. Koleteistkümnes kogemus on välja jäänud. Kas ebausust numbri vastu või on siin mõni teine lugu peidus? Mulle meeldiks mõelda, et lugu. Ma ju armastan lugusid.
Järge juba ootan. Loodan, et kui esimene segadus möödas, siis hakkas poisikesest ka mees sirguma.
Ei, no tegelikult mulle ju meeldis. Parajalt vahva ja hoogne lugu. Mõnusalt Nõukaaegset nostalgiat sees ja tollasest eluolulust saab üsna kena pildi. Panolugudega olgu kuidas on, aga kõik muu selle ümber, see jättis küll autentse mulje.
Mulle meeldib, et sa voodis seda raamatut loed:P
VastaKustutaLugude arvule annab vastuse juhuviga su tekstis - "koleteistkümnes kogemus":)
Aitäh ka, väga täpne kokkuvõte!
Pelgasin, et ehk ma liiga karm, nunn nagu ma olen 😁.
KustutaSee "koleteistkümnes" kujunes tahtmatult kalambuuriks. Ja nüüd on mul kohe väga põnev teada saada, kui kole see kolmeteistkümnes siis ikkagi oli...