Tere tulemast tagasi!

Ma tegin CrossTrainingust pausi. Kaks kuud ei käinud. Sest, noh, lihtsalt ei maksa minna kohvile inimestega, kellega sa koos trenni teed. Ma rohkem ei ütli.

Igatahes. Läksin siis, üle pika aja, hinge kinni pidades, uuesti. Et ei tea kas enam mäletavadki mind ja kuidas ma ise pärast pikka pausi vastu pean. Mäletasid. Natuke pikkade nägudega vaatasid. Eriti see üks. Aga üldiselt oli hea.

Pärast trenni treener astus juurde ja ütles, et "Tere tulemast tagasi!". Selline tunne jäi nagu ma mingi vana maailmameister, kes paar aastat spordist eemal olnud, võõrutusravil või midagist, ja nüüd uuesti poksiringi naaseb.


Trennis käimise juures ongi kõige suurem probleem see, et sul tekib ju treeneriga suhe. Ta ootab sind oma trenni. Pabistab, et ega sa endal selga pole ära tõmmanud või lihaseid rebestanud. Eriti kui sa muidu käid igal nädalal regulaarselt kohal ja siis ühtäkki enam üldse ei käi. Siis nad ju muretsevad. Vot, aga mis siis, kui sa käid nädalas kuus korda trennis? Siis sul on ju vähemalt neli-viis treenerit, kes ootavad. Ja siis sa ju tahad vahel uusi asju proovida, sest igav hakkab. Aga ma ei jõua ju igale poole!

#esimese maailma probleemid

Kommentaarid

  1. Minul olid ka süümekad kui mõnest trennist puudusin. Tundliku inimese mured, sest olles ise tundlik oletad, et ka teised võtavad hinge. Või kas just hinge, aga vähemalt märkavad. Kui ise treener oleks, siis ka märkaks ja muretseks kui pikaajaline klient ei tule trenni. Aga see on väga armas omadus. :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Olen nõus, treeneri puhul lausa hädavajalik omadus. Ilma selleta on lojaalset kliendibaasi väga raske ehitada :).

      Kustuta

Postita kommentaar