Varudest

Ma olen juba mitu aastat kuulanud suure põnevusega igasuguseid soovitusi teemal, et kodus peaks olema nädala jagu toidu- ja veevarusid. Üldse soovitatakse igasuguseid asju varuda. Noh, patareisid, vetsupaberit ja hügieenisidemeid. Ma ei püüa seda vajadust kuidagi pisendada ja väita, et mõttetu, aga mul tekib isiklik tõrge.

Kogu see varumine ja "äkki kunagi läheb vaja" suhtumine meenutab mulle nõukaaega, kus inimesed ostsid metsikutes kogustes manti kokku, mitte sellepärast, et neil tingimata vaja oleks, vaid kuna "äkki ühel päeval enam ei saa". Ma arvan, et meil kõigil on vanatädisid või naabreid, kes ikka veel oma '87nda aasta varutud rohelise seebiga pesu küürivad. No sorry, aga on napakas! 

Teiseks, tahate teada kui palju meil päevas toitu ja vett kulub? Tegelikult tahate? 

Noh, meil läheb hommikusöögile 1,5 liitrit piima;

300 gr hommikusöögi helbeid või kaerahelbeid (arvestades, et mina hommikust ei söö, ainult kohvi joon piimaga);

lõunasöögiks kulub circa kilo mingit laadi liha;

juurde pool kilo tatart/riisi/pastat vms;

umbes 2 kilo juurikaid;

umbes 1 kilo puuvilju ooteks;

siis nad söövad veel vahepeal võileibu, kaks poolekilost pätsi täistera saia päevas läheb nii, et silm ka ei pilgu;

võileivale määritakse võid või sulajuustu, pestot või hädapärast mõnd majoneesilaadset ollust;

200 gr juustu kulub päevas võikudele;

sama palju sinki;

pidupäeva puhul on pooled saiad mõne pähklikreemi või moosi sisse uputatud, mida ka päevas circa 200 gr kulub;

õhtusöök on lõuna duubeldus (ja ei, me ei söö suppi, supp on minu meelest kõige mõttetum toit maailmas, see ei täida üldse kõhtu! Suppi võib ooteks süüa või eelroaks, aga mitte põhitoiduks);

pärast kõike seda käiakse mööda kappe ja otsitakse "midagi head", pähkleid, kuivatatud puuvilju, komme ja šokolaadi. 

No ja vett siis 4*2 liitrit päevas как минимум.

No ja palun selgitage mulle, et kus ma seda kraami siis teie meelest hoiustama peaks? Kolin ise korterist välja, et konservidele ja veemahutitele ruumi teha?

Ühesõnaga, ma ei hakka oma elu viimsepäeva surmahirmus ümber korraldama. Juhtub see, mis juhtuma peab. Mingi ratsionaalne alahoiuinstinkt võiks olemas olla, aga kui ma suurt pilti vaatan, siis minu esivanemad elasid katku ka üle, mis see väike nohu mulle ikka teeb? Ja kui teebki, kas meil ei pidanud planeet ülerahvastatud olema? Nädala jagu blogipostitusi on mul küll ette kirjutatud ja ootavad oma aega. Kui ühel hetkel enam ei postita, siis võite igaks juhuks aknale koputada ja uurida, et kas vaglad juba krõmpsutavad silmakoobastes.