Elukestev õpe

Umbes aasta tagasi kirjutasin ma loo sellest, kuidas minu kodu eelmine omanik on siia ikka veel sissekirjutatud ja kuidas see mulle pinda käib. Tegin tookord avalduse eRiigis ära ka, aga unustasin selle kohe, mingeid järelpärimisi ei teinud, et kas asi ka nüüd ametlik on. Arved ja teated tulid endiselt minu postkasti, aga ma viskasin need ilma suurema süümepiinata minema. Kui adressaat pole ise oma asjadest huvitatud, siis miks pean mina selle tõttu südant valutama?

Aga asi võttis nüüd väga põneva pöörde. Nimelt, kodus istudes ja tühje seinu imetledes tekkis mul vastupandamatu soov oma kodu kaunistada. Ja netipoed on ju avatud ning pakimajandus toimib. Tellisingi siis endale head ja paremat kraami koju kätte. Üks õhtu tuli sõnum, et pakk on kullerfirmale üle antud ning peagi saabub. Järgmisel päeval tuligi pakk. UPSi poiss tõi hiiglasliku paki tuppa ja sõitis siuhti minema. Natuke imestasin, et selline suur pakk, sest need asjad mis ma enda meelest tellisin oleks pidanud veidi teist mõõtu olema, aga noh, väga ei süvenenud. Pakki lahti ei hakanud ka kohe kiskuma, sest mul oli parasjagu teised asjad pooleli.

Rahu see mulle siiski ei andnud ja läksin asjapulka lähemalt tudeerima. Ja ainuke silt mis peal on hoopis 🎜tam-da-di-dam🎜 eelmise elaniku, kes pole siin aadressil viimased seitse aastat elanud, nimele. Siis mul hakkas juba natuke põnev. Sest sõnum tuli ju ka mulle, et pakki on oodata. Mõtlesin, et ootan ja vaatan mis edasi hakkab juhtuma.

Edasi juhtus see, et UPSi poiss tuli tagasi. Nuiab, et anna pakk siia, läks valele aadressile. No aga pakil on ju minu kodune aadress, mida ma valesti tegin? Ei noh, mis ettevõttele tuli, et kas ma olen selle ettevõttega seotud? Kehitasin õlgu, ma tellisin ka igasugust kraami kokku, ma arvasin et mulle, pealegi teie tõite selle mulle tuppa, ma pole kusagil midagist varastamas käind. Ei noh, aga see pole ikkagist teile ja andke tagasi. Ei, ei anna. Ja ei andnudki. Jah, võite ahhetada, olengi bitch!

UPSi kuller helistas kontorisse ja ütles, et "räägi sellega, et valele aadressile läks pakk ja õige inimene ootab seda." Noh, räägiti siis minuga. Ütlesin sama, et mina ei tea midagi, mina elan siin ja ma pole midagi valesti teinud, kui inimene tahab oma pakki kätte saada, siis muutku oma aadress õigeks, siis saab paki tagasi ka. Nii kaua kavatsen mina seda pakki pantvangis hoida.

Paar tundi hiljem helistas paki õige adressaat ja uurib, et mis värk on. Ütlesin, et selline lugu juhtus, et mulle toodi pakk, sest ta ei suuda ühte väikest liigutust ära teha Äriregistris. Hakkas halama, et ta ei ole lihtsalt jõudnud seda teha. Nagu, tegelt, viis aastat pole jõudnud? Tõsiselt? Ütlesin, et kui ma näen Äriregistris õiget aadressi, siis saab paki kätte. "Oi, sa ei tea kuidas need asjad käivad ja see pole nii lihtne, et teen kliki ära ja korras." Jah, ma tean sõbrake, sest ma olen ka juhtumisi ettevõtte omanik ning jagan seda asja. Ometi on sul aastaid olnud aega seda teha. "Aga juriidiliselt võttes…" Oi kuidas ma armastan seda, kui hakatakse juurast rääkima! Juriidiliselt võttes, inimene, on sul seaduse ees kohustus oma ettevõtte ja elukoha andmeid muuta nii, et need vastaksid tegelikule olukorrale. Onju. Juriidiliselt! "Mulle tundub, et sul on praegu mingi naiselik jonn lihtsalt." Mul on sügavalt savi mida sa arvad, tee oma asjad ära, saad paki kätte.

Kakskümmend minutit pärast telefonikõne sain sõnumi. 

Näe, kui ilusti küsida, siis saab küll oma asju kiirelt aetud

Ja nüüd mul ongi üks kahemeetrine pantvang esikus. Suu on kinni teibitud ja kott peas. Mulle tundub, et see võib olla ühe imelise sõpruse algus. Karma pärast olen veits mures, aga muidu on minuga hästi. Eriliselt hea meel on mul selle üle, et see just nüüd juhtus. Blogimaterjal tuuakse koju kätte, nii vahva!