Korgist ja joogist

Merje kirjutas korgijoogist. Kohati tundub täiesti ulme, et see ikka veel teemaks on, aga ju siis on. Isiklikult mina pole ohver olnud. Ma arvan. Minu klubitamised jäid aega kui ma käisin juba kolmekümnendaid ja nagu mulle lahkelt selgitati, siis nii vanasid ei viitsi keegi enam mürgitama hakata. Vedas mul! Üks selline kahtlane kogemus mul siiski on, mis on aegajalt mõtted korgijoogile viinud.

Foto internetist

Ühel sügisel pidasime sõbrannaga dieeti, nagu ikka. Olime hirmus vaprad ja tublid olnud ning metsikult kondiseks end näljutanud. Seda oli mõistagi tähistada tarvis. Läksime sõbrannaga ühel vihmasel oktoobriõhtul linna peale oma uusi figuure demonstreerima. Esialgu oli meil eesmärgiks lihtsalt koos kõhud täis süüa, jutustada ja koju tagasi minna. Suundusime "Musta Puudlisse", sõime salatit ja jõime veini. Kõik oli hästi. Siis tekkis meil mõistagi keniaalne mõte, et hullult on vaja tantsima minna. Ukerdasime rõõmsalt Clazzi klubisse. Vara jõudsime, bänd polnud veel alustanud. Istusime laua taga ja võtsime paar kokteili. Sõbranna võttis. Mina võtsin viskit. Peagi ühines meiega üks sakslasest härrasmees, kellele ma meeldima hakkasin. Mingid teised mehed sebisid seal meie ümber veel. Sõbranna on must üle kümne aasta noorem, tema ümber tiirlesidki. Igatahes, palju ja mida me seal täpselt jõime, seda ma enam öelda ei oska. Aga minu meelest mitte liiga palju. Mäletan veel, et tantsisin selle sakslastega (loe: rippusin ta kaelas ja ta üritas mind ümberkukkumisest säästa), aga kes esines või mis keeles lauldi, sellest ei tea ma enam midagi.

Järgmine selge hetk oli see, kui ärkasin oma kodus, omas voodis, paljalt. Üksi. Helistasin sõbrannale, kes mu mälulüngad täitis.

Olin pärast tantsimist korraga ära kadunud. Sõbranna helistas mulle, aga ma ei võtnud telefoni vastu. Tuli mind tualetti otsima, kus ma pärast pikka ja mitmekordset kutsumist ühest kabiinist lõpuks nõrgalt vastasin. Olin ennast juba tühjaks öökinud, salatilehed potiserval õnnetult närtsimas. Jalgu ma endale alla ei saanud. Sõbranna kutsus meile takso ja üritas mind tualettruumist välja saada. Clazziz on need tualetid nimelt all korrusel ja nii oli sõbranna mind selja tagant lükates üles pressinud. Seal ootas ees sakslane, kes oli minu heaolu pärast väga mures olnud ja need teised kutid, kes sõbranna ümber edvistasid. Sõbranna ajas mulle mantli selga ja lükkas tänavale. Üks noormeestest, kes sõbranna ümber tiirutas, võttis mult teiselt poolt käe alt kinni ja nii nad mind kahe peale mööda Vanalinna munakive takso peale lohistasid. Maja ees oli sõbranna mu käekotist võtmeid otsides avastanud, et neid mul kaasas polnud. Mina olin seal kõrval olles täiesti kontaktivõimetu, hoidsin trepi käsipuust kinni ja kööksusin viimaseid ruccola lehti peenrasse. Lõpuks leidis sõbranna mu telefoni ja kuna ta teadis mu parooli, siis sai koju helistada, et lapsed ukse avaks. Nii oligi sõbranna mind koju toimetanud, riided seljast koorinud ja veeklaasi voodi kõrvale poetanud. Tõeline sõber.

Ja ma olen alati endale kinnitanud, et ma lihtsalt jõin tookord liiga palju. Ei saanud aru sellest, et millal oleks pidanud lõpetama. Polnud harjunud oma uue kaaluga ja alkoholi tarbimisega. Aga mis siis kui kellegi teise abikäsi siin mängus oli? Sest selliselt ennast mällarisse juua on üldiselt keeruline. Ega ma kunagi teada ei saagi mis tookord juhtus. Vastik mälestus igal juhul.

Tegelikult ei tahtnud ma sellistel ebameeldivatel teemadel üldse kirjutada. Veest tahtsin hoopis. Sest vesi on hea. Isegi Kadriorus, killukese sidruniga. Ja ülioluline on vett juua sportides. Minu kõige esimese veepudeli kinkis mulle õde. Olin juba pikalt seda roosat iludust MyFitnessis nillinud, aga rahast oli kahju. Ja kuna õde teadis, et ma seda nii hirmsasti tahan, siis tegigi mulle selle kingituse. Kuidas ma seda armastasin! Ja siis ma kaotasin ta. Või keegi võttis mu käest. Igatahes, ühel hetkel mul teda enam ei olnud. Kuna olin kord varem saanud kingituseks ühe teise pudeli, siis kasutasin seda. Käisin vaatamas küll ka teisi variante, aga ükski polnud see päris minu.


No ja nüüd siis tegi õde mulle jälle vahva kingituse uue veepudeli näol. Seekord roostevabast terasest, et suvel vesi mõnusalt jahe püsiks. Ilus on ka raisk, liiga ilus. Sellega ei kõlba trennisaali minna, muidu keegi hakkab veel himustama ja jään sellestki ilma.

Nii et vesi on igatahes parem valik kui mõni kokteil. Seda ei kannata vürtsitada. Ja ülejuua on ka toda trikikas. Nii et, käigem jala ja joogem vett.

Kommentaarid

  1. Kadriorg tänab :) Järgmisel korral joome Soonlepas, seal vesi nii hea, et sidrunit pole tarviski :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kui me järgmine kord kohtume, siis ma küll ei kavatse vett juua :D

      Kustuta
    2. Õige suhtumine, tunnustan! (hoolimata sellest, et ei tea, millal järgmine kord me silmad saart näevad või kauaks seda "mittevett" poodides jagub)

      Kustuta
    3. Seda "uudist" lugesin ma küll silmad pahupidi peas, et ainuke meelelahutus võetakse siis inimestelt raskel ajal ära, aga õnneks see oli kellegi ülespuhutud jaur, esmatarbekaubad peavad ikka inimeste kätte jääma. Ja eks me sinna saarelegi varsti saa, praegu on see piirang rohkem saareliste endi kaitseks, vähemalt mina näen seda nõnda.

      Kustuta

Postita kommentaar