Viimasel ajal olen eriliselt teravalt hakanud tundma, et olen sallimatu. Mul hooti käivad need asjad. Möödund kevadel oli ka selline periood, kus mulle näis, et ma olen üks jube junn. Lahmin vasakule ja paremale. Mõistan hukka ja panen paika. Eriti just blogis. Kirjasõnas näib iga väljaütlemine kordades julmem. Äkki peaks hoopis vlogi peale üle minema?
Ma võiks nüüd pikalt-laialt selgitada ja põhjendada, kuidas ma kõiki inimesi arrrmastan ja kuivõrd ilusad ja head nad mu meelest on. Mõjun nii usutavalt või? No vaevalt. Pigem jätan just üleoleva ning ennastupitava mulje.
Kas ma siis tahan väita, et ma sallimatu pole? Ei, ei taha. Absoluutselt on asju, tegevusi ja suhtumist, mida ma ei tolereeri silmaotsaski. Nagu, halloo! ma viskasin omaenese liha ja vere kodust välja kui ta mulle vastu hakkas. Millest siin enam rääkida! Kui ma oleksin maksimaalselt leebeke, siis on üsna hea võimalus, et ma praegu teps mitte lahutatud poleks, sest ma ju mõistaks ning andestaks. Ja seda ma olen oma kõige lähedastemate vastu, mis siin veel võõrastest rääkida. No ei suuda mina jätta nina kirtsutamata, kui mõni padujoodik mu käest osaliselt joomata limpsipudelit endale taararahaks lunib. Jah, ma kardangi neid, kes on ilmselgelt mingi mõnuaine meelevallas ja hoian eemale. Isegi neisse suhtun teatud eelarvamusega, kes kuidagi oma elu järje peale ei saa. Olen näinud liiga palju õpitud abitust ja ma ei mõista seda ning mind häirib see*. Selliste inimestega ei ole mul mingit huvi lähemaid sõprussuhteid luua.
Samas, teisest rassist või orientatsiooniga inimeste vastu mul sallimatust pole. Ma ei hoia eemale aafriklastest, moslemitest ega homodest. Mul on olnud lähedasi kolleege ja tuttavaid, kelle elustiili või uskumusi ma ei jaga, aga kes on sellest hoolimata väga vinged inimesed, töökad, lahedad, hea huumorimeelega ja usaldusväärsed indiviidid. Ja keegi neist pole pidanud mulle tõestama, et on minu sõpruse väärilised. Ma võtangi igat inimest puhta lehena ja see mis sealt edasi tuleb see sõltub juba sellest kas me klapime või mitte.
Enda suhtes olen tajunud väga tugevat sallimatust. Olen üsna sageli pidanud tõestama, et olen vääriline. Põhjuseid mitte sallimiseks on palju. Kuna ma olen sellest nii palju juba kirjutanud, siis ma ei hakka seda siin tegema. Mida siis teha kui sind ei sallita ning see näib ebaõiglane? Kuna mina ei talu konflikte, siis ma ei tee mitte midagi. Ma pole isegi küsima läinud, et miks ma sulle ei meeldi. Kõigile ei peagi meeldima. Ja kui ma selle teadmisega leppisin, siis märkasin, et need kellele sa päriselt meeldid, neid on juba piisavalt suur hulk, et mitte tunda puudust neist, kellele sa nii väga ei meeldigi. Ja inimesed, kes hirmsasti tahavad kõigile meele järele olla, on sageli need, kes lõpuks mitte kellelegi ei meeldi.
*Ma ei viita siin inimestele, kes mingil põhjusel ei saagi endaga hakkama, kas pole vastavaid eeldusi harituse, tugisüsteemi või intelligentsi näol, vaid neist, kes on leidnud, et on mugavam käsi pikalt ees kellegi hea südamega inimese (rahakoti) seljas ratsutada.
Ma võiks nüüd pikalt-laialt selgitada ja põhjendada, kuidas ma kõiki inimesi arrrmastan ja kuivõrd ilusad ja head nad mu meelest on. Mõjun nii usutavalt või? No vaevalt. Pigem jätan just üleoleva ning ennastupitava mulje.
Kas ma siis tahan väita, et ma sallimatu pole? Ei, ei taha. Absoluutselt on asju, tegevusi ja suhtumist, mida ma ei tolereeri silmaotsaski. Nagu, halloo! ma viskasin omaenese liha ja vere kodust välja kui ta mulle vastu hakkas. Millest siin enam rääkida! Kui ma oleksin maksimaalselt leebeke, siis on üsna hea võimalus, et ma praegu teps mitte lahutatud poleks, sest ma ju mõistaks ning andestaks. Ja seda ma olen oma kõige lähedastemate vastu, mis siin veel võõrastest rääkida. No ei suuda mina jätta nina kirtsutamata, kui mõni padujoodik mu käest osaliselt joomata limpsipudelit endale taararahaks lunib. Jah, ma kardangi neid, kes on ilmselgelt mingi mõnuaine meelevallas ja hoian eemale. Isegi neisse suhtun teatud eelarvamusega, kes kuidagi oma elu järje peale ei saa. Olen näinud liiga palju õpitud abitust ja ma ei mõista seda ning mind häirib see*. Selliste inimestega ei ole mul mingit huvi lähemaid sõprussuhteid luua.
Samas, teisest rassist või orientatsiooniga inimeste vastu mul sallimatust pole. Ma ei hoia eemale aafriklastest, moslemitest ega homodest. Mul on olnud lähedasi kolleege ja tuttavaid, kelle elustiili või uskumusi ma ei jaga, aga kes on sellest hoolimata väga vinged inimesed, töökad, lahedad, hea huumorimeelega ja usaldusväärsed indiviidid. Ja keegi neist pole pidanud mulle tõestama, et on minu sõpruse väärilised. Ma võtangi igat inimest puhta lehena ja see mis sealt edasi tuleb see sõltub juba sellest kas me klapime või mitte.
Enda suhtes olen tajunud väga tugevat sallimatust. Olen üsna sageli pidanud tõestama, et olen vääriline. Põhjuseid mitte sallimiseks on palju. Kuna ma olen sellest nii palju juba kirjutanud, siis ma ei hakka seda siin tegema. Mida siis teha kui sind ei sallita ning see näib ebaõiglane? Kuna mina ei talu konflikte, siis ma ei tee mitte midagi. Ma pole isegi küsima läinud, et miks ma sulle ei meeldi. Kõigile ei peagi meeldima. Ja kui ma selle teadmisega leppisin, siis märkasin, et need kellele sa päriselt meeldid, neid on juba piisavalt suur hulk, et mitte tunda puudust neist, kellele sa nii väga ei meeldigi. Ja inimesed, kes hirmsasti tahavad kõigile meele järele olla, on sageli need, kes lõpuks mitte kellelegi ei meeldi.
*Ma ei viita siin inimestele, kes mingil põhjusel ei saagi endaga hakkama, kas pole vastavaid eeldusi harituse, tugisüsteemi või intelligentsi näol, vaid neist, kes on leidnud, et on mugavam käsi pikalt ees kellegi hea südamega inimese (rahakoti) seljas ratsutada.
Eks ta ole, kõigil inimestel on mingid piirid, latid või raamid mida nad õigeks peavad ja kui palju need piirid venivad, kui palju on liiga palju, edasi on juba tingimusteta armastus. Kõik sõltub ju sellest kuidas väljendada seda piiride ületamist, kui ei väljenda, ega siis keegi õieti ei tea ka.
VastaKustutaVäga ilus ja sügavmõtteline ☺️
KustutaIlusat Naistepäeva! :)
KustutaAitäh, nii armas ☺️
Kustuta