"Snoob resto"

Naistepäeva eel käisime sõbrannaga väljas ennast tuulutamas. Värvisime silmad ja huuled ära, ragistasime kitsad kleidid üle kintsude ja läksime. Kutsusin takso. Tuli ilus Mersu. Naine roolis… teate, ma võiks nüüd ülejäänud postituse sellest autost, õigemini juhist kirjutada, aga ma püüan siin paremaks inimeseks saada, seega, keskendume nüüd positiivsele, eks ole. Väga viisakas juht oli. Jättis auto minu trepikojast nii kaugele, kui vähegi võimalik, mõeldes sellele, et ma saaks ikkagi sammude päevanormi ka kätte. Kui ma lõpuks auto juurde jõudsin, siis ta veel tagurdas eest ära, sest nägi, et mul oma viisteist sammu vähemalt jäi puudu. Kui mind lõpuks autosse lubati, siis avanes mul võimalus kaheksa minuti jooksul uurida meie prügimaja seisukorda ja lehvitada neljale naabrile, kes autoga meist mööda sõitsid kuni taksojuht parklast välja "manööverdas". Õppisin, et mul on maailma kõige toredamad naabrid - mitte üks ei andnud signaali ega viibelnud ebatsensuurseid käemärke. Teades, et mu sõbranna mind väljas lühikeses jakis juba ootab ja külmetab, küsisin isegi, et ehk ta soovib, et ma ise tagurdan parklast välja? Korraks kõhkles, aga ilmselt arvas, et on väärikas lõpuni ning sõidab ikka ise kohalt välja. See peale ma siis jää murdmise huvides pärisin, et kas äkki hiljuti sai load? Või on auto uuelt peikalt saadud verivärske kingitus? Raputati pead.

Kui meid pool tundi hiljem resto ukse ees välja lasti, siis kenasti sooviti ilusat pidu. Ja mitte, et ma poleks tahtnud jätta 1 tärni tagasisidena, sest selline kavatsus mul tõepoolest oli, aga pärast seda, kui ma lugesin kurblugusid vaestest taksojuhtidest ja sellest, kuidas riik ja teenusevahendajad neilt seitse naha koorivad, siis ma pigem ei jäta mingit tagasisidet, kui selle mis ma kavatsesin. Ja noh, auto oli vähemalt puhas ja lõhnas hästi.

Aga osaliselt läks mul kogu see sõidukogemus ka kiiresti meelest, sest restoranis ootas meid suurepärane vastuvõtt. Siin võib muidugi sõnadega mängida ja öelda, et ma pole mingi snoob, täiesti tavaline harju keskmine matsiplika, aga keegi vist ei usu mind enam. Nii palju olen vingunud küll toidu, küll teeninduse teemal. Snoob restos tundsin ma end väga omas elemendis.

Snoob resto asub Rahumäel, rongipeatuse vastas. Koht, kus ma sõidan nädalas päris mitu korda mööda ja pole kunagi selle peale tulnud, et seal niivõrd mõnus, hubane, soe ja meeldiv söögikoht end peidab. Tunnistan, poistega ma sinna sööma ei läheks. Vähemalt mitte niipea. Portsjonid on tagasihoidlikud ja hinnad krõbedad. Mul kuluks terve kuu toidu eelarve ühe väljaskäigu peale ära koos kuttidega. Ja ega nad vist ei oskaks elamust ka väärtustada. Samas, sõbrannaga oli see ideaalne koht õhtut veeta.

Teenindaja oli ääretult sõbralik. Aga mitte liialt omamehelik. Oli väga hoolitsev ning oskas ka huumorit teha. Just selline teenindus, millest ma nii kõvasti puudust olen tundnud. Noormees teatas, et ainult meie pärast ta tol õhtul tööle tuligi ja kuigi ta seal teiste laudade vahel ka võimles, siis tunne oli just selline, nagu meie oleks kõige olulisem laudkond. Tellisime punast veini ja noormees pakkus mulle proovida. Sellega on alati nii naljakas lugu. No mida ma ikka siin proovin täpselt? Ma ju menüüst lugesin, mida tellin. Ainult siis kui joogis oleks korgitükke või mingit muud puru, siis saadad ju tagasi, aga muidu on see üks paras eputamine mu meelest. Aga noh, mängisin siis seda mängu. Siin ma tunnistan, et kuigi ma veini joon, siis tegelikult pole mul halli aimugi, kuidas see proovimine peaks välja nägema. Mina õppisin omad võtted filmist "Külili" ja see ongi kõik. Ilmselt mõni veiniekspert saaks naerukrambid mu kõrval. Õnneks ma sellistega väljas ei käi ja võin edvistada nii palju kui jaksan. Kui sa pudeli eest kolmkümmend eurot maksad, siis võib ju veidi šõud teha.

Toidud olid suurepärased. Võtsime esiteks kahe peale suupistevaagna ja sellega läks nii hästi, et need toidud, mis ühele mekkisid, jätsid teise külmaks. Ja eelroog töötas ka selles võtmes, et pärast selle manustamist oli meil kõht tühjem, kui restorani sisenedes. Mis on positiivne. Tavaliselt saan ma eelroast kõhu täis ja muud ei soovigi. Põhiroaks võtsin mina puravikuravioolid. Ei, ma pole veganiks hakanud, mulle lihtsalt hirmsasti meeldivad seened. Sõbranna võttis kammkarbid. Noh, igatahes minu valik oli mu meelest parem, aga pilt on sõbranna taldrikust, sest ravioolid ei ole kuigi fotogeenilised.

Lõpetuseks võtsin veel kolme šokolaadi magustoidu, millest ma unustasin pilti teha. Ma tegelikult ei ole üks nendest napakatest, kes oma toidust pilti teeb, ainult teie pärast on need pildid tehtud. Võtke heaks! Aga magustoit oli imeline! Ainult tolle pärast juba tasus minna.

Toolijalgadel olid sellised nunnud sokid jalas. 

Siis ei kolise need jalad nii jubedalt iga kord kui ennast toolil nihutad. 

Paluks rohkem selliseid kohti Tallinnasse. Hind, nagu te näete, ei ole kõige olulisem. Tähtis on emotsioon. Kui ma tahaks lihtsalt kiirelt midagi sisse ahmida, siis ma võtaks Hessist või tanklast eine. Aga kui ma ennast üles löön, siis ma tahan midagi erilist. Snoob nagu ma olen.