Telekava

Praegu on vist sotsiaalselt aktsepteeritav jagada filmi ja seriaalisoovitusi, nagunii kõik vahite rohkem telekat kui see teile kasulik oleks. Eks ma varem ka jagasin neid soovitusi, aga nüüd on mul võimalus seda enda kasuks pöörata ja ma ei lase seda endalt ära võtta!

Teate, üks hetk saabus see moment, kus mul oli kõik hea juba ära vaadatud ja ma suurest meeleheitest vaatasin isegi Eesti televisiooni. Nagu ETV-d, on ju! Sattusin "Pealtnägijat" vaatama. Muidu mulle too saade isegi meeldis, ajasid enam-vähem asjalikku juttu ja püüdsid paanikat maandada (vandenõuteoreetik minus ärkas, ajas pidžaama seljast, võttis ühe toplet espresso ja oli absoluutselt veendunud selles, et see on valitsuse provakatsioon inimesed alternatiivsetest infoallikatest eemal hoida ja oma peaga mitte sündmusi analüüsida), aga… AGA sellega on nimelt see probleem, et alles mõned nädalad tagasi kirjutasin ma pika ja põhjaliku postituse sellest samast "Pealtnägija" saatest, sest nad tegid ise täpselt seda, mille eest nüüd oma vaatajaid hoiatasid. Kutsusid stuudiosse kaks inimest rääkima väljamõeldud lugusid organisatsioonist, mille liige ma olen ligemale 30-aastat olnud ja seda tehti absoluutselt ilma fakte järele uurimata ning olemasolevaid tõendeid arvesse võtmata. Miks ma seda postitust siis ei avaldanud, te küsite? Nagu, saage aru, mul on tänasel hetkel 58 mustandit, eks ole, te ei jõua nii palju lugeda, kui mina postitada suudan (ei, ärge hõigake challenge accepted, eks, lihtsalt, ei, mul on hirm, et äkki ma ühel päeval olen kõik oma plära suutnud ära kirjutada ja siis on kõik, mis tähendab, et ma olen sunnitud päriselt midagi tõsist ja mõttekat kirjutama, aga teie ju ootate loba edasi, ja selleks ma neid mustandeid kollektsioneeringi, vot, seega, ei mingit lugemise väljakutset!). Lisaks, ma mõistsin, et kogu see postitus oli suunatud ühele inimesele, kelle arvamus mulle korda läheb ja see tundus tobe. Ja ma kustutasin ära. Aga igatahes, et te teaksite, siis oli selline asi. Ja seetõttu mind "Pealtnägija" silmakirjalikkus vihastaski.

"Pealtnägija" oli siiski esmaklassiline saade võrreldes nende järgmistega. Mingil minule siiani arusaamatul põhjusel, otsustasin ma vaadata Katrin Lusti saadet. Mitte seda "Kuuuurijat" vaid toda teist. No, te peate aru saama, et kuigi ma ei olnud tegelikult purjus, siis väsinud ja tüdinud ometi. Nagu, ma olen omal ajal Võsa Peetri saateid ka vaadanud, aga kuigi need olid piinlikud ja häbi tunnistada, et vaatad, siis need olid vähemalt meelelahutuslikud. Mina ei saa aru mis sorti ajakirjandust see Lust enda meelest teha üritab.

Järgmiseks vaatasin saadet "Karvased kosilased". Saate point on selles, et üks vallaline (esimeses saates oli tütarlaps, ei tea kuidas edaspidi hakkab olema) käib kohtingul kahe vastassoo esindajaga, kelle nägu on varjatud suure ja karvase kostüümiga (olid Tibu ja Hunt) ja siis ta peab nende kahe vahel valima, kellega soovib edasi suhelda. Ning siis saate lõpus saavad nad kaheinimese spaakülastus kupongi. Nagu, saate aru jah! Sa oled selle tüübiga põhimõtteliselt 20 minutit mingit hülge ila ajanud ja juba saadetakse teid koos ööd veetma. Ühesõnaga - mu jumal, ma suren üksi!

Keegi kirjutas oma blogis püstjalakoomikutest ja otsustasin minagi Netflixile teise võimaluse anda. Lugu on nüüd nii, et teie peate mind nagunii matsiks. Mina ise pean ennast valgeks rämpsuks. Aga seda jura, mida mulle komöödia pähe üritati maha müüa ei suutnud ma siiski seedida. Nad on ropud, nõmedad, labased, rassistlikud, et koguni mina tundsin end rafineeritud kõrgklassi hertsoginnana. Õnneks leidsin ma lõpuks midagi ka enda maitse järele. Ja ma ei ütle, et ma pissisin naerust püksi või, et ma kõõksusin nagu hüään, sest lõpuks ei tulnud mul peale vilina mitte mingit häält kõrist välja. Naerupisarad voolasid silmist ja ma olin diivani pealt maha libisenud ning vaevlesin krampides. Ma ei mäleta, et oleksin iialgi niimoodi naernud, et mul on hing kinni ja ühtki heli ei kostu - nagu must-valges filmis. Ühesõnaga, võite nüüd vabalt mind mingisugusesse kasti suruda ja analüüsida, aga siin on stiilinäide minu maitse järgi huumorist.

Ma ei tea, see neiu pani mu peale mingi nõiduse, nii ilus, kaunite õlgadega (ma võin mürki võtta, et ta CrossFitib), ülemõistuse naljakate heliefektidega ja sügavate teadmistega inimpsühholoogiast. Mind võlus see, et ta teeb huumorit enda arvel ja ühiskonna tobedate standardite kulul, mitte oma vanemate, mehe, laste või sõprade kohta. See on uskumatult värskendav, et saab teha nalja ilma kedagi teist seejuures alandamata. Ta ütleb otse, et on feminist, aga see ei tähenda, et ta vihkaks mehi. On täiesti võimalik olla naisõiguslik, ilma mehi vihkamata ja neid mõnitamata. Ja see liigutas mind sügavalt, et ma ei tajunud mingit kibestumust või varjatud vaenu ühegi inimgrupi vastu. Iliza jättis mulle mulje inimesest, kelle tahaks enda koju tuua, so that some of her awesomeness could rub off on me. Sorry, sõbrad, ma ei suuda seda eesti keeles nii sõnastada, et see kõlaks vingelt. Kui teil õnnestub, siis olete teretulnud.

Ja kuigi ma hullult tahaks, sest mulle meeldis ja ma lähtun eeldusest, et kui te siia olete sattunud, siis jagate minu head maitset, aga ma ei saa, sest kuigi ta oli armas ja nunnu (minu meelest), siis ropendas ta ikka nii nagu voorimees. See vist käib komöödia juurde. Ma vaatasin vast kahtekümmet erinevat esinejat ja mitte ühtegi sellist ei leidnud, kes poleks kirunud. Ühe uue asja õppisin veel huumori kohta - naised peavad naljakaks sellist meest, kes neid naerma ajab ja mehed peavad naljakas naist, kes naerab nende naljade peale 😁