Tervisi karantiinist

Tänan küsimast, meil on kõik heasti. Tervis on kombes ja tatart jagub. Igavusest lolliks pole ka veel läinud.

Sellest igavusest ma tegelikult kirjutada tahtsingi. Või üldse olukorrast maailmas. Et ma ei saa aru sellest murest tühiste asjade pärast. Miks hädaldavad inimesed, et neil kodus midagi teha pole? Kuidas te enne siis elasite? Mul on kodus nii hea olla. See on parim koht maailmas ju! Siin on mul kõik eluks vajalik ning parim seltskond. Ja kui teie sama ei tunne, siis ma arvan, et nüüd on küll tagumine aeg oma senised valikud kriitilise pilguga üle vaadata.

Kuidas inimestel kodus midagi teha pole? Ma olin kümme aastat täiskohaga koduperenaine ja mul oli kogu aeg midagi teha. Tõsi, poisid olid siis väiksed ja juba see võttis oma osa. Aga isegi nii, kui pojad on suured, ma ei jõua nende kahe õnnetu nädalavahetuse päevaga absoluutselt oma asjadega järje peal olla. Nii juhtubki alati, et kui mul on puhkus, siis ma enamuse sellest ajast kulutan tavalistele kodutöödele, mitte puhkamisele. Praegu olen jõudnud korralikult koristada, aknad pesta, vaibad pesta, kapid korda teha, raamatutelt tolmu pühkida, ebavajalikud asjad välja visata või maha müüa. Mul on lõpuks ometi võimalus kõiki neid toredaid retsepte katsetada, mis mul siiani raamaturiiulitel dekoratiivset funktsiooni täitsid. Ma saan raamatuid lugeda, ma mängin lastega lauamänge. Ausalt, ma nii naudin seda kodus olemist ja ainuke asi millest ma puudust tunnen on jõusaal.

Kodus olemise juures on lisaboonuseks see, et raha ei kulu nii palju. Poodlemas ei käi, kinos ei käi, restosse ei roni, valmistoite ei osta, kütust ei kuluta. Muide, selgus, et auto on täiega kasulik asi. Ma siin muretsesin küll, et kliima ja värki, aga kokkupuute vältimiseks ning toiduvarude kokku ostmiseks ning kohaletoimetamiseks küllaltki asendamatu mugavustoode.

Üldse mulle tundub, et ma oleks nagu terve elu just millekski selliseks ennast ette valmistanud. Tean, et kirjutasin varudest küll pisut negatiivselt, aga tegelikult on mul vabalt kahe nädala varu toitu alati kodus olemas. Jah, mitte kõike ja nuputama ning kompunnima peab, aga nagu ma ütlesingi, siis see ongi osa võlust. Kõik need irvhambad, kes mu maniakaalset raamatute kokkuostu üle ilkusid, käivad nüüd käsi pikalt ees lugemist laenamas. Sama teema on hügieeniga. Alatasa vinguti mu haiglase puhtusearmastuse üle, ja nüüd! Kõik teised avastasid, et oh! käsi peab pesema ja voodipesu triikima, sest siis bakterid surevad. Nagu daa! Veel üks grupp hädalisi on need vanemad, kes nüüd oma lapsi peavad õpetama hakkama. Noh, Kärbes on mind ka selles osas välja koolitanud.

Ja mis puudutab seltsielu, siis minul on ka selles osas kõik korras. Mu parimad inimesed on minuga koos seitsme luku taga ja meil on hiiglama vahva!

Õppematerjal purgisupi soojendmiseks

Aga mida ma tahan teile kõigile südamele panna on see, et kui teil pole kodus hea, siis tasub mõelda, et kus te elate, mida olete endale kokku ostnud ja kellega elupinda jagate. Sest töö ei ole see koht, kus teil peaks kõige mõnusam olema, ega ka trennisaal (jah, ma ütlesin seda). Kui teie kaaslane käib teile närvidele ja lapsed ajavad hulluks, siis küsige miks see nii on ja mida saate praegu teha, et seda muuta. Karantiin läheb mööda ja kõik tormavad tagasi oma senise elukorralduse juurde, niivõrd kui see võimalik on. Aga põhiväärtused võiks üle vaadata. Mina olen selle olukorra üle jaburalt õnnelik. See kinnitas mulle, et olen oma elu õigesti elanud ja (ala)teadlikult enda jaoks õigeid valikuid teinud, kuigi teised mu ümber neid valikuid naeruvääristasid ja kritiseerisid. Ja keegi ei saa väita ka, et mul vedas, sest kõik see millest rõõmu tunnen on tulnud mu ellu meelega, mitte juhuslikult ega kogemata. Ja nii ongi õige, sest see on minu elu ja mul on seda ainult üks.