See ei ole postitus, mida te peaksite lugema. Side note: iga kord kui ma selle hoiatuse välja ütlen, saab postitus hitiks. Go figure! Ma ei oska seda fenomeni selgitada. Kas asi on selles, et keelatud vili on see kõige ihaldusväärsem? Või mis täpselt toimub. Aga see konkreetne postitus on nii kaugel minu tavapärasest mugavusstoonist, et see asub lausa teisel kontinendil. Ma olen selle postitamist edasi lükanud pool aastat, sest ma ei taha olla haavatav, näida meeleheitlik.
Räägime korraks sellest. Meeleheitest. Et miks peetakse seda, kui ma ütlen otse välja, et mul on absoluutselt kopp ees üksi olemisest ja ma reaalselt kardangi seda, et ükski mees mind enam kunagi endale ei taha, meeleheiteks? Millekski häbiväärseks? Sest, olgem ausad, keegi ei taha olla üksi. Partneri leidmine ja temaga koos olemine on maailma kõige loomulikum asi. Miks siis see, kui üks 35+ naine ütleb välja millegi, mis on iga terve inimese põhivajadus ja inimkonna säilimise vaatenurgast normaalne soov, on kuidagi häbiväärne? Et sellele tuleb mingi silt peale kleepida ja selle üle on okei nalja heita?
Ma ei pea ennast nõrgaks naiseks. Ma ei saa öelda, et ma meest vajan. Ma saan üksi hakkama. Aga... ma pole õnnelik. Ma olen olnud suhtes ja tean, et kaaslase olemasolu ei muuda kedagi automaatselt õnnelikuks ja vale inimesega koos olemine on sada korda hullem, kui vallalisus. Ja ikkagi, ma ei taha olla üksi. Ma loodan jätkuvalt, et see minu paganama prints on kusagil eksinud oma laama seljas, kuid ometi minu poole teel ning mõni hea inimene annab talle kohe-kohe suunised kätte, et ta minuni jõuaks.
Ja teate mis? Ma ei hakka teesklema, et ma olen sellest üle. Et ma pole mingi mõttetu nõrk eit. Et ma pole meeleheitel. Sest ma olen. Viimased pool aastat, täpsemalt alates 21.10.2019 olen ma ennast igal öö magama nutnud. Olge lahked - meeleheide!
Et kõik südamelt ära rääkida, pean ma ajas minema tagasi umbes viis aastat.
Aastal 2015, 20. augusti öösel laekus minu juurde Nipernaadi. Tal oli selline loll komme öösiti helistada ja läbi astuda. Tuli, jutustas, tukkus ja kutsus hommikul takso. Kuni me tema autot ootasime, vaatas ta aknast välja ja nägi teda - Naabripoissi. Ilus, pikk, tumedapäine Adonis. Nipernaadi ütles, et: "Näe, tema on kena mees, võta endale!" Vastasin, et ei saa, sest sellel kenal mehel juba on väga ilus blond ingel kodus. Tagantjärele võiks tõdeda, et Nipernaadi ise juhatas mind Naabripoisi juurde, aga see poleks vist päris aus, sest olin ju teda juba märganud ja teadsin tema suhtestaatust. Aga noh, ilukirjanduslikust aspektist võime nii öelda, et eelmine juhatas järgmise juurde. Lepime kokku, et mul on niigi s*tt olla ja te annate mulle selle väikse liialduse andeks, sest, teate mis? Minu blogi!
20. jaanuaril 2016. aastal ilmus Naabripoiss esimest korda minu päevikusse. Ta oli hakanud igal tööpäeva hommikul minuga samas bussis tööle sõitma. Kiitsin taevani tema füüsilist atribuutikat - tema imelisi käsi, võrratut habe ja seda suurepärast istumislihast. Kurtsin seda, et ta mind üldse ei märka ja see ei mahtunud mulle pähe. Sest üldiselt mind siiski märgatakse. Ja kui kohe ei märgata, siis lõpuks ikka märgatakse. Teised küll märkasid, kellega mitu kuud järjest igal hommikul samas bussis sõitsin, naeratasid hommikuti ja noogutasid. Kord kirjutasin sellest, kuidas ta minust kõnniteel mööda jooksis, umbes et ma oma lühikeste kõverate jalgadega tal ees paterdasin. Olin väga solvunud.
Samal aastal ostsin ma oma korteri ja see tähendas, et mul oli põhjust korteriühistu koosolekul oma nägu näidata. Läksin sinna ainult selle pärast, et lootsin Naabripoissi näha. Jah, daamid ning härrad, ma käitun nagu teismeline armuvalus plika. Mitte ainult ei näinud ma Naabripoissi, vaid mul õnnestus terve see koosolek tema kõrval istuda ja isegi paar lauset vahetada. Pärast seda hakkas ta mind hommikuti bussipeatuses tervitama ja naeratas juba eemalt.
Iga väiksemagi kokkupuute või tähelepaneku tema kohta jäädvustasin religioosse pühendumusega oma päevikusse. Olin temast absoluutselt võlutud. Ma ei teadnud ta nimegi, aga see ei takistanud mind. Oma peas olin ma talle imelised loomujooned külge mõelnud ning kõiges mida ta tegi või ütles otsisin sellele kinnitust. Ning loomulikult ka leidsin.
Läks veel umbes pool aastat, enne kui ma sain lõpuks teada tema nime. Aga ma ei teinud midagi. Ei jahtinud. Sest, ta ju elas ikka veel selle blondiga koos. Kuigi mina aru ei saanud, mis imelik suhe neil oli. Nägin neid koos haruharva. Naabripoiss käis kaheksa korda nädalas trennis või hängis oma semudega. Naine jalutas ringi oma sõbrannadega. Kord vanalinnas nägin blondi ühe teise mehe käsivarre otsas rippumas. Oma naiivsuses mõtlesin ma rohkem kui kord, et äkki Naabripoiss ja blondiin on vend ja õde või lihtsalt head sõbrad, kes koos elavad, sest mingit keemiat mina nende vahel ei täheldanud.
Suveks oli blond meie majast läinud. Kuidas ta läks, seda ma ei näinud. Mingit kolimisautot ma ei märganud. Aga blond oli läinud, sest Naabripoisi kõrvale ilmusid teised naised. Igasugused - blondid, brünetid, punapead. Näha oli, et ta kõvasti kohtingutel käis. Ja see solvas mind kohutavalt. Tol ajal ma arvasin, et ma teda nagunii ei vääri, aga minu meelest need rääbised, keda ta oma võrku püüdis, väärisid teda veelgi vähem. Ja nii läks, et ühel ööl saatsin ma talle Facebooki sõbrakutse. Mille see vaene õnnetu hing vastu võttis, adumata millesse ta end segab… Okei, ma pole tegelikult mingi psühh, ma arvan, et ma ei pea seda siin isegi välja ütlema.
Esimest korda kirjutasin ma Naabripoisist blogis teisel jaanuaril 2018. aastal. See oli ääretult riskantne manööver, sest oleks võinud lõppeda ka lähenemiskeeluga või vähemalt leebema versiooniga sellest. Aga ei, lõppes hoopis nii, et Naabripoiss hakkas lõpuks ise minuga ühendust võtma ja kutsus ka kinno. Pärast kino midagi ei juhtunud. Ta ei tahtnud minuga suhet. Täiesti arusaamatu mu meelest. Ma olen fantastiline! Miks ei peaks keegi minuga suhet tahtma? Ja ei saa öelda, et asi oli mu lastes, mida ma mingi aeg isegi arvasin, sest nagu, halloo! ta teadis enne kino, et mul lapsed on. Igatahes, olin pikalt haavunud. Aga ta ise suhtles minuga edasi üsna laadnalt. Nagu midagi poleks olnudki. Ja ma üritasin siis ka iga hinna eest lahe ning normaalne olla, võtta vabalt ja teha nägu, et mu süda sees ei sure. Ilmselt ma siis tegingi vea, oleks pidanud oma slaavi verel täistuuridel möllata laskma. Aga noh, see pole minu teema. Ma ei hüsteeritse kunagi. Ükskõik kui valus mul on. Jah, ma nutan ennast magama, aga ma ei tee skandaali. Sest minu meelest see alandaks mind. Ja sellest alandusest, mis kaasneb tõrjumisega, sellest piisab, ise ei pea ma oma alandust suurendama.
Umbes aasta möödus nii, et me pidevalt üksteisele sõnumeid saatsime, laikisime teineteise Instagrami pilte ja teretasime parklas. Kuni 11. aprillil möödunud aastal murdis ta mu südame. Hommikul vara jalutas ta ühe naisega oma kodust välja ning suudles teda minu nina all õrnalt. Mul puuduvad sõnad selle valu kirjeldamiseks. Loomulikult ütlete te kõik, et miks ma üldse mingit valu tundsin, meil ju polnud temaga midagi. Väike naabritevaheline flirt, ise oled loll, et midagi endale ette kujutasid. Ja teil on tuline õigus. Jah, ise olin loll. Sel hetkel ma otsustasin, et nüüd on kõik. Ma ei taha seda enam taluda. Ma väärin paremat. Ma pole sellist valu ära teeninud. Ja ma ei kirjutanud talle enam. Oleks pidanud ta ära blokeerima, aga ma ei ole kahjuks tulevikuennustaja ning ei osanud ette näha, mis mind veel ees hakkab ootama.
Nimelt 24. augusti öösel oli Naabripoiss mulle sõnumi saatnud. Kuna mul Nipernaadi ajast oli telefon seadistatud nii, et ma südaöiseid igatsusi alles hommikul näen, siis märkasingi seda sõnumit alles ärgates. Tükk aega vaatasin seda sõnumit. Teate, mis ta mulle kirjutas? "Uuu…" Kõik. Üks vokaal. Ma ei kujuta ette kui purjus ta olema pidi, et see oli kõik milleks ta võimeline oli. Küsisin siis talt, et kas ta öösel hilja tundis must puudust. Ta vastas, et jah, tundis. Veel küsisin temalt, et kas kaineks saades on igatsus ka möödunud. Pakkuge, mis ta vastas? Ah? Mida normaalne inimene oleks pidanud sel hetkel vastama, teades, et ma olen teda tahtnud vähemalt neli aastat ja kui neetult valus mul oli näha kevadel seda neetud suudlust? Nähes, et ma olen oma käike muutnud nii, et ma teda üldse enam ei näeks. Et ma teen kõik inimlikult võimaliku selleks, et temast üle saada. Mina sel hetkel oleksin vastanud, et jah, sorry, läks valele inimesele see sõnum. Aga mida tegi tema? Tema vastas mulle, et "Ikka igatsen".
Targemad teist ütlevad mulle kohe, et ära võta seda tõsiselt. Et see ei tähenda mitte midagi. Et ta oli lihtsalt viisakas ja sõbralik. Aga mina ei oska nii mõelda. Ma ei mängi selliseid mänge. Kui sa mulle meeldid, siis ma ei lollita, sa tead seda, sa ei pea nuputama, et kas nii on. Ja kui sa mulle ei meeldi, siis ei hakka ma su lootusi asjata hellitama. Ma pole nii õel. Ja kui poiss, kes mulle on aastaid meeldinud ütleb mulle, et ta minu järgi igatseb, siis ma tahan seda uskuda. Sest miks ta ei peaks mu järgi igatsema? Ma olen talle ainult head teinud terve elu, ma soovin talle parimat, ma tunnen tema vastu huvi, ma naeran tema naljade peale ja ta nägu läheb iga kord särama kui mind eemalt näeb. Loomulikult ta igatseb mu järele - ma olen erakordne!
Niisiis, me saime kokku. Öiseid sõnumeid tuli järgnevate nädalate jooksul veel. Õhk oli õrritamisest ja flirdist tihke ning piimjas, ime et need sõnumid üldse selles udus kohale jõudsid. Ma olin nii tohutult õnnelik. Kogu see jooksen-ümber-kvartali-ja-kisendan-suurest-eufooriast-oma-kopsud-rindkerest-välja-õnnelik. Teate ju küll seda tunnet, kui sa oled aastaid midagi soovinud ja see ühtäkki ongi sul olemas. Ja ta oli vaimustav - kõik see, mida ma ühes mehes otsinud olen. Ta oli nii õige! Kõik klišeed meikisid sensi - tema kõrval oli mul nii lihtne olla parim versioon iseendast. Kestis see umbes kaks kuud. Siis ta ütles, et ei soovi minuga enam suhelda. Et meil pole midagi olnud ja midagi ei tule. Põhimõtteliselt võiksin olla tema seksisemu, aga kuna seda ei juhtu, siis pole mõtet suhelda. "Aga jääme sõpradeks edasi!" See oli oktoobris ja ma ei suuda sellest valust ikka veel üle saada.
Mõni nädal tagasi läks asi natuke hullemaks, sest ta võttis endale naise. Täpselt samasuguse, kui tal enne oli - ilus, noor, blond. Igal hommikul lähevad nad käsikäes autosse ja sõidavad tööle. F*cking armastus!
Ja teate mis, ma tean, et ma peaksin nüüd olema täiskasvanud inimene ning ütlema midagi stiilis: "Ma olen nii õnnelik nende üle, et nad lõpuks teineteist leidsid ja ma soovin neile parimat!" Aga ma ei ütle seda, sest ma pole silmakirjalik. Ma pole õnnelik nende üle ja mitte, et ma sooviks neile halba, aga nad võiksid lihtsalt mu silme alt ära kaduda. Ma olen nüüd kohtuavalt vastik ja õel, aga kust k*radi kohast leitakse selliseid kodutuid naisi, kes on kohe valmis mehe koju kolima oma hambaharja ja fööniga? Kas tal oma elamist polnudki? Oma mööblit? Cosmopolitani aastaköiteid ja toataimi? Ei, ma pole õnnelik.
Ma olen solvunud ja vihane. Enda peale. Ärge muretsege, ma ei lähe Naabripoisi autot võtmega kriimustama ega rehve lõikuma. Isegi keedetud küülikuid ei kavatse kellegi uksematile sokutada. Mäletate, ma ei tee selliseid asju, sest ühest alandusest juba piisab. Aga ma olen solvunud enda peale, et ma nii loll olen. Et ma ikka veel temast üle ei saa. Et see asi mulle igal neetud hommikul nii sügavalt hinge lõikab. Et ma nutan ikka veel endal silmad peast mingi mehe pärast, kes mind mitte kunagi endale ei tahtnud ja kes minuga lihtsalt lollitas.
Niisiis, jah, ma olen meeleheitel. Ma olen haavatav. Ma olen nii katki, et ma ei kujuta ette, kust otsast mind lappima tuleks hakata. Ma olengi mõttetu nõrk eit, kes ulub mingi poisi pärast, kes tema olemasolu on juba unustada jõudnud. Ja ma tunnen kaasa sellele mehele, kes mu endale kunagi saama peaks - kõik minu traumad defineerimas minu isiksust ning eneseväärtust.
Ja ma ei küsi nõu, et kuidas südamevalust üle saada. Ma tean seda. Ma kirjutasin sellest. Tuleb ibuprofeeni võtta. See pole nali, see töötab. Südamevalu on täpselt samasugune valu nagu peavalu või menstruatsioonikrambid. Süda on ainult lihas.
Ja ma luban, et ma ei kirjuta sellest enam. See on esimene ja viimane kord. Mul pole mugav oma valuga lehvitada. Igal blogijal on murdumispunkt, kus ta enam ei kirjuta. Tavaliselt on suur õnn, mis paneb kirjutamisest loobuma. Minul on selleks valu. Osad teist teavad, et ma suvel panin oma blogi mitmeks nädalaks kinni ja ka detsembris tegin pausi. Nüüd teate, et see tuli valust. Mul oli liiga valus, et kirjutada. Mul oli lihtsalt piinlik seda tunnistada.
P.S. Kõigile teile, kes seda arvasite, siis, ei, ma pole purjus, absoluutselt kaine.
Räägime korraks sellest. Meeleheitest. Et miks peetakse seda, kui ma ütlen otse välja, et mul on absoluutselt kopp ees üksi olemisest ja ma reaalselt kardangi seda, et ükski mees mind enam kunagi endale ei taha, meeleheiteks? Millekski häbiväärseks? Sest, olgem ausad, keegi ei taha olla üksi. Partneri leidmine ja temaga koos olemine on maailma kõige loomulikum asi. Miks siis see, kui üks 35+ naine ütleb välja millegi, mis on iga terve inimese põhivajadus ja inimkonna säilimise vaatenurgast normaalne soov, on kuidagi häbiväärne? Et sellele tuleb mingi silt peale kleepida ja selle üle on okei nalja heita?
Ma ei pea ennast nõrgaks naiseks. Ma ei saa öelda, et ma meest vajan. Ma saan üksi hakkama. Aga... ma pole õnnelik. Ma olen olnud suhtes ja tean, et kaaslase olemasolu ei muuda kedagi automaatselt õnnelikuks ja vale inimesega koos olemine on sada korda hullem, kui vallalisus. Ja ikkagi, ma ei taha olla üksi. Ma loodan jätkuvalt, et see minu paganama prints on kusagil eksinud oma laama seljas, kuid ometi minu poole teel ning mõni hea inimene annab talle kohe-kohe suunised kätte, et ta minuni jõuaks.
Ja teate mis? Ma ei hakka teesklema, et ma olen sellest üle. Et ma pole mingi mõttetu nõrk eit. Et ma pole meeleheitel. Sest ma olen. Viimased pool aastat, täpsemalt alates 21.10.2019 olen ma ennast igal öö magama nutnud. Olge lahked - meeleheide!
Et kõik südamelt ära rääkida, pean ma ajas minema tagasi umbes viis aastat.
Aastal 2015, 20. augusti öösel laekus minu juurde Nipernaadi. Tal oli selline loll komme öösiti helistada ja läbi astuda. Tuli, jutustas, tukkus ja kutsus hommikul takso. Kuni me tema autot ootasime, vaatas ta aknast välja ja nägi teda - Naabripoissi. Ilus, pikk, tumedapäine Adonis. Nipernaadi ütles, et: "Näe, tema on kena mees, võta endale!" Vastasin, et ei saa, sest sellel kenal mehel juba on väga ilus blond ingel kodus. Tagantjärele võiks tõdeda, et Nipernaadi ise juhatas mind Naabripoisi juurde, aga see poleks vist päris aus, sest olin ju teda juba märganud ja teadsin tema suhtestaatust. Aga noh, ilukirjanduslikust aspektist võime nii öelda, et eelmine juhatas järgmise juurde. Lepime kokku, et mul on niigi s*tt olla ja te annate mulle selle väikse liialduse andeks, sest, teate mis? Minu blogi!
20. jaanuaril 2016. aastal ilmus Naabripoiss esimest korda minu päevikusse. Ta oli hakanud igal tööpäeva hommikul minuga samas bussis tööle sõitma. Kiitsin taevani tema füüsilist atribuutikat - tema imelisi käsi, võrratut habe ja seda suurepärast istumislihast. Kurtsin seda, et ta mind üldse ei märka ja see ei mahtunud mulle pähe. Sest üldiselt mind siiski märgatakse. Ja kui kohe ei märgata, siis lõpuks ikka märgatakse. Teised küll märkasid, kellega mitu kuud järjest igal hommikul samas bussis sõitsin, naeratasid hommikuti ja noogutasid. Kord kirjutasin sellest, kuidas ta minust kõnniteel mööda jooksis, umbes et ma oma lühikeste kõverate jalgadega tal ees paterdasin. Olin väga solvunud.
Samal aastal ostsin ma oma korteri ja see tähendas, et mul oli põhjust korteriühistu koosolekul oma nägu näidata. Läksin sinna ainult selle pärast, et lootsin Naabripoissi näha. Jah, daamid ning härrad, ma käitun nagu teismeline armuvalus plika. Mitte ainult ei näinud ma Naabripoissi, vaid mul õnnestus terve see koosolek tema kõrval istuda ja isegi paar lauset vahetada. Pärast seda hakkas ta mind hommikuti bussipeatuses tervitama ja naeratas juba eemalt.
Iga väiksemagi kokkupuute või tähelepaneku tema kohta jäädvustasin religioosse pühendumusega oma päevikusse. Olin temast absoluutselt võlutud. Ma ei teadnud ta nimegi, aga see ei takistanud mind. Oma peas olin ma talle imelised loomujooned külge mõelnud ning kõiges mida ta tegi või ütles otsisin sellele kinnitust. Ning loomulikult ka leidsin.
Läks veel umbes pool aastat, enne kui ma sain lõpuks teada tema nime. Aga ma ei teinud midagi. Ei jahtinud. Sest, ta ju elas ikka veel selle blondiga koos. Kuigi mina aru ei saanud, mis imelik suhe neil oli. Nägin neid koos haruharva. Naabripoiss käis kaheksa korda nädalas trennis või hängis oma semudega. Naine jalutas ringi oma sõbrannadega. Kord vanalinnas nägin blondi ühe teise mehe käsivarre otsas rippumas. Oma naiivsuses mõtlesin ma rohkem kui kord, et äkki Naabripoiss ja blondiin on vend ja õde või lihtsalt head sõbrad, kes koos elavad, sest mingit keemiat mina nende vahel ei täheldanud.
Suveks oli blond meie majast läinud. Kuidas ta läks, seda ma ei näinud. Mingit kolimisautot ma ei märganud. Aga blond oli läinud, sest Naabripoisi kõrvale ilmusid teised naised. Igasugused - blondid, brünetid, punapead. Näha oli, et ta kõvasti kohtingutel käis. Ja see solvas mind kohutavalt. Tol ajal ma arvasin, et ma teda nagunii ei vääri, aga minu meelest need rääbised, keda ta oma võrku püüdis, väärisid teda veelgi vähem. Ja nii läks, et ühel ööl saatsin ma talle Facebooki sõbrakutse. Mille see vaene õnnetu hing vastu võttis, adumata millesse ta end segab… Okei, ma pole tegelikult mingi psühh, ma arvan, et ma ei pea seda siin isegi välja ütlema.
Esimest korda kirjutasin ma Naabripoisist blogis teisel jaanuaril 2018. aastal. See oli ääretult riskantne manööver, sest oleks võinud lõppeda ka lähenemiskeeluga või vähemalt leebema versiooniga sellest. Aga ei, lõppes hoopis nii, et Naabripoiss hakkas lõpuks ise minuga ühendust võtma ja kutsus ka kinno. Pärast kino midagi ei juhtunud. Ta ei tahtnud minuga suhet. Täiesti arusaamatu mu meelest. Ma olen fantastiline! Miks ei peaks keegi minuga suhet tahtma? Ja ei saa öelda, et asi oli mu lastes, mida ma mingi aeg isegi arvasin, sest nagu, halloo! ta teadis enne kino, et mul lapsed on. Igatahes, olin pikalt haavunud. Aga ta ise suhtles minuga edasi üsna laadnalt. Nagu midagi poleks olnudki. Ja ma üritasin siis ka iga hinna eest lahe ning normaalne olla, võtta vabalt ja teha nägu, et mu süda sees ei sure. Ilmselt ma siis tegingi vea, oleks pidanud oma slaavi verel täistuuridel möllata laskma. Aga noh, see pole minu teema. Ma ei hüsteeritse kunagi. Ükskõik kui valus mul on. Jah, ma nutan ennast magama, aga ma ei tee skandaali. Sest minu meelest see alandaks mind. Ja sellest alandusest, mis kaasneb tõrjumisega, sellest piisab, ise ei pea ma oma alandust suurendama.
Umbes aasta möödus nii, et me pidevalt üksteisele sõnumeid saatsime, laikisime teineteise Instagrami pilte ja teretasime parklas. Kuni 11. aprillil möödunud aastal murdis ta mu südame. Hommikul vara jalutas ta ühe naisega oma kodust välja ning suudles teda minu nina all õrnalt. Mul puuduvad sõnad selle valu kirjeldamiseks. Loomulikult ütlete te kõik, et miks ma üldse mingit valu tundsin, meil ju polnud temaga midagi. Väike naabritevaheline flirt, ise oled loll, et midagi endale ette kujutasid. Ja teil on tuline õigus. Jah, ise olin loll. Sel hetkel ma otsustasin, et nüüd on kõik. Ma ei taha seda enam taluda. Ma väärin paremat. Ma pole sellist valu ära teeninud. Ja ma ei kirjutanud talle enam. Oleks pidanud ta ära blokeerima, aga ma ei ole kahjuks tulevikuennustaja ning ei osanud ette näha, mis mind veel ees hakkab ootama.
Nimelt 24. augusti öösel oli Naabripoiss mulle sõnumi saatnud. Kuna mul Nipernaadi ajast oli telefon seadistatud nii, et ma südaöiseid igatsusi alles hommikul näen, siis märkasingi seda sõnumit alles ärgates. Tükk aega vaatasin seda sõnumit. Teate, mis ta mulle kirjutas? "Uuu…" Kõik. Üks vokaal. Ma ei kujuta ette kui purjus ta olema pidi, et see oli kõik milleks ta võimeline oli. Küsisin siis talt, et kas ta öösel hilja tundis must puudust. Ta vastas, et jah, tundis. Veel küsisin temalt, et kas kaineks saades on igatsus ka möödunud. Pakkuge, mis ta vastas? Ah? Mida normaalne inimene oleks pidanud sel hetkel vastama, teades, et ma olen teda tahtnud vähemalt neli aastat ja kui neetult valus mul oli näha kevadel seda neetud suudlust? Nähes, et ma olen oma käike muutnud nii, et ma teda üldse enam ei näeks. Et ma teen kõik inimlikult võimaliku selleks, et temast üle saada. Mina sel hetkel oleksin vastanud, et jah, sorry, läks valele inimesele see sõnum. Aga mida tegi tema? Tema vastas mulle, et "Ikka igatsen".
Targemad teist ütlevad mulle kohe, et ära võta seda tõsiselt. Et see ei tähenda mitte midagi. Et ta oli lihtsalt viisakas ja sõbralik. Aga mina ei oska nii mõelda. Ma ei mängi selliseid mänge. Kui sa mulle meeldid, siis ma ei lollita, sa tead seda, sa ei pea nuputama, et kas nii on. Ja kui sa mulle ei meeldi, siis ei hakka ma su lootusi asjata hellitama. Ma pole nii õel. Ja kui poiss, kes mulle on aastaid meeldinud ütleb mulle, et ta minu järgi igatseb, siis ma tahan seda uskuda. Sest miks ta ei peaks mu järgi igatsema? Ma olen talle ainult head teinud terve elu, ma soovin talle parimat, ma tunnen tema vastu huvi, ma naeran tema naljade peale ja ta nägu läheb iga kord särama kui mind eemalt näeb. Loomulikult ta igatseb mu järele - ma olen erakordne!
Niisiis, me saime kokku. Öiseid sõnumeid tuli järgnevate nädalate jooksul veel. Õhk oli õrritamisest ja flirdist tihke ning piimjas, ime et need sõnumid üldse selles udus kohale jõudsid. Ma olin nii tohutult õnnelik. Kogu see jooksen-ümber-kvartali-ja-kisendan-suurest-eufooriast-oma-kopsud-rindkerest-välja-õnnelik. Teate ju küll seda tunnet, kui sa oled aastaid midagi soovinud ja see ühtäkki ongi sul olemas. Ja ta oli vaimustav - kõik see, mida ma ühes mehes otsinud olen. Ta oli nii õige! Kõik klišeed meikisid sensi - tema kõrval oli mul nii lihtne olla parim versioon iseendast. Kestis see umbes kaks kuud. Siis ta ütles, et ei soovi minuga enam suhelda. Et meil pole midagi olnud ja midagi ei tule. Põhimõtteliselt võiksin olla tema seksisemu, aga kuna seda ei juhtu, siis pole mõtet suhelda. "Aga jääme sõpradeks edasi!" See oli oktoobris ja ma ei suuda sellest valust ikka veel üle saada.
Mõni nädal tagasi läks asi natuke hullemaks, sest ta võttis endale naise. Täpselt samasuguse, kui tal enne oli - ilus, noor, blond. Igal hommikul lähevad nad käsikäes autosse ja sõidavad tööle. F*cking armastus!
Ja teate mis, ma tean, et ma peaksin nüüd olema täiskasvanud inimene ning ütlema midagi stiilis: "Ma olen nii õnnelik nende üle, et nad lõpuks teineteist leidsid ja ma soovin neile parimat!" Aga ma ei ütle seda, sest ma pole silmakirjalik. Ma pole õnnelik nende üle ja mitte, et ma sooviks neile halba, aga nad võiksid lihtsalt mu silme alt ära kaduda. Ma olen nüüd kohtuavalt vastik ja õel, aga kust k*radi kohast leitakse selliseid kodutuid naisi, kes on kohe valmis mehe koju kolima oma hambaharja ja fööniga? Kas tal oma elamist polnudki? Oma mööblit? Cosmopolitani aastaköiteid ja toataimi? Ei, ma pole õnnelik.
Ma olen solvunud ja vihane. Enda peale. Ärge muretsege, ma ei lähe Naabripoisi autot võtmega kriimustama ega rehve lõikuma. Isegi keedetud küülikuid ei kavatse kellegi uksematile sokutada. Mäletate, ma ei tee selliseid asju, sest ühest alandusest juba piisab. Aga ma olen solvunud enda peale, et ma nii loll olen. Et ma ikka veel temast üle ei saa. Et see asi mulle igal neetud hommikul nii sügavalt hinge lõikab. Et ma nutan ikka veel endal silmad peast mingi mehe pärast, kes mind mitte kunagi endale ei tahtnud ja kes minuga lihtsalt lollitas.
Niisiis, jah, ma olen meeleheitel. Ma olen haavatav. Ma olen nii katki, et ma ei kujuta ette, kust otsast mind lappima tuleks hakata. Ma olengi mõttetu nõrk eit, kes ulub mingi poisi pärast, kes tema olemasolu on juba unustada jõudnud. Ja ma tunnen kaasa sellele mehele, kes mu endale kunagi saama peaks - kõik minu traumad defineerimas minu isiksust ning eneseväärtust.
Ja ma ei küsi nõu, et kuidas südamevalust üle saada. Ma tean seda. Ma kirjutasin sellest. Tuleb ibuprofeeni võtta. See pole nali, see töötab. Südamevalu on täpselt samasugune valu nagu peavalu või menstruatsioonikrambid. Süda on ainult lihas.
Ja ma luban, et ma ei kirjuta sellest enam. See on esimene ja viimane kord. Mul pole mugav oma valuga lehvitada. Igal blogijal on murdumispunkt, kus ta enam ei kirjuta. Tavaliselt on suur õnn, mis paneb kirjutamisest loobuma. Minul on selleks valu. Osad teist teavad, et ma suvel panin oma blogi mitmeks nädalaks kinni ja ka detsembris tegin pausi. Nüüd teate, et see tuli valust. Mul oli liiga valus, et kirjutada. Mul oli lihtsalt piinlik seda tunnistada.
P.S. Kõigile teile, kes seda arvasite, siis, ei, ma pole purjus, absoluutselt kaine.
Seda sinu sellist lugu on tõesti väga valus lugeda, ma siiralt loodan et sa kirjutad edasi.
VastaKustutaVäga armas Sinust, aitäh ☺️
KustutaRaske lugu.
VastaKustutaAga mis puutub sellesse, et "kas ma kirjutan oma nõrkustest või näitan ennast tugevamana kui ma olen", siis ma kunagi ammu, nii tosin aastat tagasi, kirjutasin oma blogis, et seksinälg tahab silmanägemise võtta ja häh, selle asemel, et kaasatundvalt mõmiseda, laekus mulle sinna umbes nagu seksipakkumine (ee, aga ma ei tahtnud selliseid juhusuhteid) ja ühe mehe irin selle üle, kuidas "naised on kadedad ja ei taha oma mehi oma sõbrannadele laenata".
Imestasin ja imestasin ja lõpuks otsustasin, et ilmselt peaks oma isiklikku frustratsiooni natuke vähem välja näitama, vähemalt avalikus blogis küll. Või siis iga kord lisama, et: "pakkumised ja elama õpetamised pole oodatud, kaasatundev mõmin on teretulnud."
Heh, mul on vist nii tilluke lugejaskond, et selliseid pakkumisi pole veel tulnud :D
KustutaJa mis puudutab sisemist frustratsiooni, siis ka see näib olevat pigem tõmbenumbriks. Et nagu "misery loves company" või siis lugejad tunnevad, et on paremad ning edukamad kui autor. Mul tekkis lahutuse ajal terve uus "sõpruskond", kes näisid nautivat mu kannatusi. Kui mul juba parem oli ja ma enam ei hädaldanud, siis kadusid ka sellised sõbrad.
Ma arvan, et teatud hulgal haavatavust ilmutada on okei. Eriti, kui see ei ole valitsev toon. Kui pidevalt halada oma raskest elust, siis see muutub ühel hetkel tülgastavaks. Sama moodi kui pidevalt ainult "lilla-la-trulla-la elu on niii friiking ilus" kirjutada on lõpuks lihtsalt nõme :)