Kes see laulab köögis. Vol 4. Süütunne ja paanika

Kodu remont on alati emotsionaalne virr-varr. Isegi normaalsetele inimestele, saati siis minusugusele ülemõtlejale.

Süütunne. Seda on keeruline vist seletada, aga ma pidevalt tunnen teatud süüd, sest ma pole piisavalt, noh, kuidas seda nüüd viisakalt väljendada…. "Kodutunde" materjal. Sõbranna ütles selle peale, et temal on just meeldiv vaheldus suhelda üksikemaga, kes pidevalt ei hala, et alimendid pole laekunud ja üht või teist ei saa teha, sest raha pole. Aga tema ongi erand. Üldiselt vaadatakse viltu kui ma ei ole seisusele kohaselt vaene. Või vähemalt raskustes. See tekitab teistes ebamugavust. Nad ei tea kuidas sinuga suhelda. Ja see, mu sõbrad, on äärmiselt vastutustundetu. Sest oluline on, et teistel oleks sinu juuresolekul mugav ning nad teaks kuidas sind kohelda.

Kogudusest hoiatati mind, et ma peaks kodutehnikat ning sisekujundust valides hoolikalt kaaluma, et ma kedagi oma ekstravagantsusega komistama ei paneks. Sest noh, usklike seas on rikkus ikkagi häbiasi. See saadab välja sõnumi, et ma mitte taevasse varandust ei kogu vaid ikka maa peale, kus koi ja rooste. Ja see on halb. Järelikult ma pole piisavalt hea kristlane. Kuna ma nagunii tunnen, et mul selles vallas pahasti, siis igasugused vihjed teevad väga hellaks.

Ja siis ma mõtlen, et mida perset! Ma pole ju seda raha kusagilt varastanud. Ausa tööga välja teeninud või noh ausalt tõestanud oma krediidivõimekust finantsettevõtte ees. Ja ma ei osta ju endale kullast tapeeti ning marmorist põrandaid. Tavalised asjad, pigem odavama hinnaklassi omad. Enamik asju on kokku ostetud allahindluste ajal. Ja see, et see maitsekas juhtus olema, noh, mis ma pean meelega kokkusobimatuid asju soetama või, et kedagi mitte riivata? Ja tegelikult ka, tiba kummaline on vabandust paluda selle eest, et ma võlgades ei siple ning vaesuses ei virele. Kui kedagi lohutab, siis jah, mul võib rahaga kõik ok olla, aga armastust mul ikka pole. Ja kui ma saaks, annaks kõik oma miljonid, et õhtul kallima kaissu pugeda.

Miljoneid mul siiski pole. Isegi tuhandetega on kitsas. Mis tähendab, et remondi juurde kuuluvad ka loendamatud magamata ööd, kus ma oma excel tabelis tulusid ja kulusid kokku arvutan. Et kas mul ikka jagub raha pistikupesa ja pahtlilabida jaoks. Ja siis mul tuleb ennast rahustada, sest keegi teine mind ju ei rahusta, ümbert kinni ei võta, kätt ei hoia, lohutavaid sõnu ei lausu. Ütlen ise endale, et see on ju ainult raha. Küll ma kuidagi hakkama saan. Alati olen ju saanud ja palju nutusematest olukordadest välja end vedanud, küll ka seekord. Ja milleks muretseda potentsiaalsete probleemide pärast, mis pole praegu üldse veel probleemid ning mida ei pruugi isegi kerkida? Ela üks päev korraga. Täna on ju kõik hästi. Katus pea kohal, toit külmikus ja puhtad stringid jalas. Kui homme enam pole, siis mõtlengi, et mis ja kuidas. Selliseid sisemisi monolooge pidasin viimase kolme kuu jooksul ikka päris ohtralt.

Mis ma veel avastasin, või õigemini, mis kinnitust sai - ma ei talu üldse kriitikat. Arvasin küll, et ma olen juba nii suur ja elukogenud, et suudan üle olla, pealegi juba planeerides teadsin, et nagunii vaatab enamus viltu, aga ikkagi läks hinge. Soov meelejärele olla ja tunnustust leida on jätkuvalt väga tugevalt mu sees. Ma püüdsin end lohutada sellega, et ükskõik millised valikud ma oleksin teinud, ka kõige tavalisema, turvalisema ja klassikalisema sisekujunduse puhul oleks leidunud inimesi, kellele see oleks olnud vastukarva. Naabrimees võttis ilusti kokku ja ütles, et ma olen aru kaotanud, sest kes paneb köögi seina tapeedi, kohe rikun selle veega ära, kohe! Ja mis vanaema pitstrussikutest ruloo ma veel akna ette panin? Lühter on ka halb, sest minu 226 sentimeetrine poeg hakkab oma pead selle vastu lööma ja isegi kui poega poleks, siis lühter? Köögis? Ja peegel? Lolliks läinud! Segisti oli mul ka muidugi halb. Seda ei öelnud enam naabrimees, aga üks teine tuttav. Ühesõnaga - ma sain jälle kuulda kui mõõtmatult loll ma olen, kõigis oma otsustes. Ja noh, ma ju tean seda tegelikult. Tean ka seda, et kõigile ei peagi meeldima, peaasi, et ise rahul oled. Ja ma olengi. Kirjeldamatult. Ja ometi mind kurvastab selline kriitika. See röövib mult rõõmu. Meenus paariaasta tagune vahejuhtum, kui tuttavad käisid külas ja iga asja peale "miks" küsisid. Miks sul on lillad seinad, aga miks sul on valged kruusid, aga miks sul on sellised pildid seintel, aga miks sul vannitoas vannikardinat pole, aga miks sul on noad nii nürid, aga miks su lastel pole iPhone, aga miks sa üldse blogi pead, aga miks sul on nii imelikud kulmud. Ja ma olin pärast seda mitu nädalat täiesti rivist väljas. Lõpuks mind lohutas teatud määral see, et ilmselt oli selline provotseeriv suhtumine tingitud mõningasest kadedusest. Jah, mul võivad seinad lillad olla ja noad nürid, aga ma pole ka inkassovõlglane ja ei pea elama üürikorteris. Väike võit ikkagi. Aga miks naabrimees õiendas, seda ma ikkagi ei tea. Tema puhul ma kadedust ei kahtlusta. Ilmselt peabki mind ullikeseks.