Kuidas ma üks kord naabreid tagakiusasin

Mul on mitu meiliaadressi. On töömeil, isiklik, firmameil ja gmail. Kuna ettevõte on mul sisuliselt varjusurmas, siis seda meilikasti piilun korra nädalas või harvem. Reedel siis vaatasin ja vererõhk tõusis kaheksasaja tuhandeni.

Lugesin kirja mitu korda. Püüdsin aru saada, et millest jutt käib ja millega ma nüüd hakkama olen saanud. Et keda ma siis taga kiusan ja millega? Kas ma olen äkki kedagi oma blogis solvanud? Korraks mõtlesin, et äkki see, keda ma siin hiljuti kodutuks sõimasin pahandas. Aga oma "positsiooni ära kasutades"? Mõh? Mis positsiooni? Et istun omal troonil akna all ja juhtumisi näen, mis parklas toimub? "Kas mul pole millegi muuga tegeleda kui inimeste tagakiusamisega?" No mul siin praegu rohkem tööd kui viimase viie aasta jooksul kokku, korraldades tööd, õpetades lapsi, juhendades remondimeeskonda ja kõigest sellest oma blogis aru anda. Äkki ma öösiti käin ringi ja kiusan, olen küll hommikuti kuidagi väsinum kui muidu - kuutõbine? Korraks mõtlesin, et ehk on tegemist spämmiga. Siis otsustasin, et võtan ühendust politseiga ja uurin, et kes mu vastu avalduse on teinud. Veel enne seda helistasin ühistu esimehele ja rääkisin talle kirjast.

Niisiis, lugu on nimelt selline, et meil mõned nädalad tagasi muudeti elumaja ees parkimiskorraldust. See oligi ainuke mõjuv põhjus, miks ma üldse nõustusin ühistu juhatusse astuma, sest ma tahtsin oma autot maja ees parkida, mitte seitsme maa ja mere taga. Nüüd siis lõpuks saime. Kohe kui vastavasisuline teade tuli, sai juhatuse esimees mult digitaalselt allkirjastatud tagasiastumisavalduse - minu missioon juhatuses oli täidetud. Parkimiskaarte on iga korteri kohta ette nähtud 1. Kuigi kõik elanikud kaarti ei soovi, sest paljudel pole sõidukitki, siis ei jagata ülejäänud kaarte soovijatele rohkem kui ette nähtud. Kui mõnel on vaja kahte autot parkida, siis paar tundi kellaga võib, muidu saab trahvi.

Aga meil on ju naabrivalve. Näen oma kodukontorist, kuidas prouad käivad ja parkimiskaartidel ning pargitavatel sõidukitel näpuga järge ajavad, sest mõnel on ikka ju rohkem kui üks auto ja neil on aega rohkem kui muda, ilmselgelt nad pole veel blogimise imelisest maailmast midagi kuulnud. No ja selgus, et mutid on enda elueesmärgiks võtnud seaduserikkujaid korrale kutsuda ja distsiplineerida. On helistatud ja kirju saadetud. Telefonis esitleti end juhatuse liikmena ja nii siis ärevil proua lasigi sõrmedel googles mürgeldada ja leidis minu ettevõtte meiliaadressi kuhu oma ähvarduse edastas.

Ühesõnaga, isegi kui ma absoluutselt mitte mõhkugi ei tee ja reaalselt isegi enam korteriühistu juhatuse liige pole, siis sõimata saan ikka. Nunnu! Sain juhatuse esimehelt teada kes end kirja lõppu jäetud initsiaali taga peidab. Nii härga täis, et kohe avaldused ja ähvarduse ning minu elu üle otsustama, aga oma nimegi ei julge kirja lõppu panna. Kust ma tean, kelle osas pean tagakiusamise lõpetama, äkki mul on neid ohvreid rohkem, kuna mul ju muud teha pole kui kiusata? Igatahes pole kuigi meeldiv inimene. Siin üks naaber mõni aeg tagasi jagas pilti, kus seesama kodanik oli suure vihaga tema autot munadega pildunud. Hästi ei tahaks selle inimese mustas nimekirjas olla. Esimees lubas tädile helistada ja lasta tal vabandada.

Kuni ma seda vabandust ootasin, jõudsin ennast veel üles kütta ja hakkasin genereerima plaani kuidas prouale elu õpetada. Otsustasin, et kirjutan vastu, et olen konsulteerinud oma juristiga ning leidnud, et valesüüdistuste esitamine on Eesti Vabariigis samuti karistatav (kuidagi mulle tundub, et sõna "jurist" peaks inimestele hirmutavalt mõjuma, vähemalt need, kes mind tahavad hirmutada, need hoolega kasutavad seda. Aga noh, minu puhul ei mõika ju, mul kaks kolmandikku tuttavaid juuraharidusega, täitsa tavalised inimesed, ainuke  supervõime on neil lihtsaid asju keeruliselt sõnastada, noh, et vett segada või nii). Ja et kontrolligu oma andmeid, enne kui lahmima tormab. Sest ausalt, väga vastik tunne oli sees. Paari tunni pärast saatis daam "vabanduse".

See kiri ajas mind veel rohkem vihale. Mis pagana vabandus see on? Tema on teinud "suure töö", et "olukord lahendada"? Mina olin see, kes hakkas jälgi ajama! MINA!!!! Mind peaks lohutama see, et ta siin massiliselt ähvardusi vorpis? Ja see "rebjata, davaite zit druzna" üleskutse peaks mulle nüüd korda minema või? Enne küll ei tahtnud muga sõber olla ja nüüd oleme bestikad? Mingu puu taha, tsiteerides Maed. Ilmselt peaks talle ikkagi vastu saatma, et I don't negotiate, I CrossFit, bit*h! 

Noh, vaatamata sügavale emotsionaalsele kahjule, mida see isik mulle tekitas, ei teinud ma midagi. Kiusatus oli suur küll. Aga ma alles eelmisel nädalal juba pidin ühte täiskasvanud inimest õpetama ja Karmal on minuga nagunii kana kitkuda. Püüan asjasse positiivselt suhtuda - nii tore, et blogimaterjal jätkuvalt mulle koju kätte tuleb, onju?