Kes see laulab köögis. Vol 5. Tööjõud

Ma tunnistan täiesti puhtsüdamlikult, ilma erilise enesehaletsuse, et ma ei oska midagi. Okei, ütleme nii, et ma ei oska midagi korralikult. Väljaarvatud koristada. Selles mulle võrdset pole. Lihtsalt nii on. Leppige sellega. Aga muude asjadega on jah nii, et ma nagu põhimõtteliselt teoreetiliselt olen elus pahteldanud, lihvinud, värvinud ja tapeeti seina ajanud, aga tulemus on jäänud selline, nagu mõni lapsevanem oleks oma kolmeaastasele selle töö usaldanud - odav, viltune ja nukker. Tavaliselt kui ma oma vigu parandama olen hakanud, on see ainult hullemaks läinud ja nii olen ma leppinud, et kõike ei peagi oskama. Koristamisest täiesti piisab. Hea lühike graveering hauakivile - "Siin puhkab Maarjamaa parim aknapesija. Edaspidi ei pea te oma pesemata akende pärast süüd tundma."

Mis tähendab, et enam ma remondiasju kodus ei tee. Või ainult sel juhul, kui see asi jääb kuhugi kapi taha peitu, siis võin teha. Aga õnneks on olemas inimesed, kes oskavad kõike eelmainitut ja veel palju rohkem. Ning nad hea meelega tulevad ja aitavad hädalist.

Minu elektrik - tervitades Janarit! - otsustas aasta alguses Austraaliasse koos kängurutega mandariine korjama minna, või mida iganes ta seal täpselt teebki, mis tähendas, et tuli leida uus mees, kellele rääkida vaese üksikema lugu, kellel on mõisaproua kärsitus ning tsarinna nõudmised. Võimatu klient! Tehke palun mulle kõik kullast ja teemantitest, aga arve esitage kallistustes. Natuke isegi kahju, et NSV Liit lagunes, siis ma oleks saanud pooled asjad töömeestele natuuras maksta. Noh, pirukaid küpsetanud või nii…

Minu eelmine elektrik päriselt hätta mind siiski ei jätnud ja enne lennukile astumist jättis ühe teise mehe kontaktid. Veel tuli leida keegi, kes tahaks seinu pahteldada, lihvida ja värvida. Eriti vahva oleks, kui ta viitsiks samas ka parketi maha panna ja tapeedi seina kleepida.

Selline tubli töömees leidus oma suguseltsi seast. Sugulastele tööd on veidi kummaline pakkuda, kas te ei arva? Et lepite kokku küll töödes ja ühikutes, aga ikkagi on nagu teistmoodi see korraldus. Kui ma muidu tellin firmast inimese, siis ma näitan talle tööd kätte ja lähen samal ajal kõrvalruumi ülekannet tegema. Pärast võtan töö vastu ja annan hinnangu (loe: kirjutan sellest oma blogis kui lohakas töömees oli). Aga kui on sugulane, siis istud tal kõrval, pakud kohvi ja võileibu, teed lolle kahemõttelisi nalju ja tal on ka kuidagi piinlik su käest raha vastu võtta. Ja samas, kui ma nagunii juba kellelegi maksma pean, siis ma parem maksan tuttavale inimesele, onju?

Ühe vea tegin tööjõu osas ikkagi. Nimelt, üks tuttav, kuuldes, et mul remont käsil, hakkas end reklaamima entusiasttorumehena. Et talle hirmsasti meeldib torusid ühendada ja ta sellest ülikõva. Noh, ja mina loll, jäin uskuma. Ning pakkusingi, et tule siis ja ühenda mu segisti ning äravool. Ei iial enam! Esiteks sain ma teada, et kõik on mul valesti. Segisti on halb ja kraanikauss, torud pahad ning kapp liiga kitsas. Siis me käisime 5 korda ehituspoes, sest pidevalt oli mingeid juppe puudu, üle ja vales suuruses. Esimesel korral kui me poes olime, siis ma näitasin üht toru, mida saaks painutada, kuna mul ju ruumi kapi all vähe, aga ükski poe töötajatest, ammugi minu torujürispets isegi ei vaadanud seda asja millele ma osutasin - vaiki naine, mida sa ka asjadest tead, mehed siin arutavad asju! Kaks korda käisime tema pool tööriistu toomas. Lõpuks ragistas ta mul 8 tundi ühe õnnetu köögikraanikausi all. Nagu, mõistate - kaheksa tundi! Ja ma tuletan meelde, et inimene väitis, et ta sellist asja juba miljon korda teinud ning täiega osav. Ja siis, pange tähele, järgmisel korral kui me kohtusime, siis ta teatas, et kuule seal poes müüdi ju tegelikult sellist pehmet toru ka millega oleks saanud asja poole vaevaga korda ajada. Ma luban, te võite uhked olla, ma ei kõssanud midagi. Ei öelnud, et "aga seda ma ju üritasin teile seal poes kohe esimesel korral rääkida!" täiesti kuss olin. Tulemus on nüüd see, et mul on keldris nii palju erinevaid torujuppe, et ma saaks nendest kahe vannitoa ja basseiniga maja torustiku valmis ehitada ning ilmselt jääks juppe ülegi.

No ja see ei olnudki kogu asja juures veel see kõige piinlikum seik. Nimelt otsustas kutt, kes mul seinu freesis ja juhtmeid paigaldas, et jummalast hea mõte on mind välja kutsuda. Kirjutas mulle, et ta "Munadepüha puhul võttis oma munad pihku ja kutsus mu välja". Nagu, andke andeks, aga mis aineid sa tarvitad või millisest galaktikast sa pärit oled, et selline lähenemine peaks mul trussikud jalas sulama panema? Sõbranna ütles, et tema üldse ei imesta, poegadel oli noormehest kahju, sugulane arvas, et ma ikkagi võiks ju minna ja mina sain aru, et ma järelikult ikkagi veel pole nii meeleheitel, et esimese ettejuhtuvaga kevadist innaaega soodsalt ära kasutada. Aga äärmiselt ebamugav oli see olukord küll. Ma ju maksan sellele inimesele ning tal olid alles tööd pooleli, kui ma talle korvi annan, siis kas ta tuleb üldse tagasi ja teeb asjad lõpuni? (Ma ei saanud kunagi teada, sest ma ei kutsunud teda tagasi viimast lampi paigaldama ja pistikupesa ühendama. Nagu, Janar, ma jätkuvalt tunnen Sust puudust! Teised on ainult nime poolest tegijad, mitte nii nagu Sina! Elutoa kaabelduse jätan Sulle tagasituleku puhul kingituseks.) Aa miks ma ei võiks minna välja? Äkki ta ongi tore, mis sest, et ta õigekiri on hullem kui Kärbsel, minust kümme aastat noorem ja tubakasõltlane? Äkki tal on hea süda ja muidu vahva? Ma peaks üldse õnnest segane olema, et keegi mind sellisena tahab nagu ma olen. Kui ma kõigile pidevalt kinnist tooni lasen, siis lõpuks ei jää ju enam kedagi. Ja ma jäängi üksi. Mis õigus on mul üldse halada, et mis mul ometi viga on ja miks mind keegi ei taha, kui ma ise ei anna kellelegi võimalust?

Ehitussektorist tahaksin ma siiski veel paar asja südame pealt ära saada. Ma loomulikult ei kahtle, et on ka korralikke, töökaid, kohusetundlikke ja oskajaid ehitajaid, aga valdav enamus on tõupuhtad soss sepad. Varem olen ma selles osas mööndusi teinud, silma kinni pigistanud ja arvanud, et ma ise olen süüdi, püüdsin raha kokku hoida ja võtsin odava tööjõu. See kord mitte. Paraku ei muutunud sellest lõpptulem. Ma olin ikkagi nendega hädas. Nüüd oli neil muidugi kena seletada, et Viirus on süüdi. Aga ma kahtlen siiralt. Need ongi tüübid, kes alati meistrid vabandusi leidma on - kõik teised on süüdi: ühiskond, ilm, raske lapsepõlv. Seda esiteks. Teiseks, see nende soe ila ja teiste töömeeste materdamine mõjus mulle lõpus juba nagu punane rätik härjale. Tuleb vend, vaatab asjad üle, paneb käed puusa ja vangutab pead. Seletab, et tema üldse aru ei saa, mis tolkamid siin käinud on ja kõik on valesti tehtud, miski pole loodis ja elektrikilp valesti ehitatud ning ime, et mul maja pole veel maha põlenud. No olgu, esimesel korral mõtled, et jumal tänatud, et lõpuks asjateadlik inimene tuli ja mul kõik korda teeb ning saan rahus edasi elada. Nädala pärast tuleb teine semu kes hakkab täpselt sama jura veeretama. Ja siis järgmine ning nõnda edasi. Ma ei saa sellest aru? Kas tõesti õpetatakse kõigile ehitajatele ja elektrikutele erisuguseid asju, et nad alati kõiki asju oma käe järgi peavad tegema, sest nad ei saa aru, mis varem tehtud on ja kuidas mul elamine üldse veel koos püsib? Viimane tüüp, kes käis seda õnnetut lampi ühendamas ja pistikupesa paika panemas, ohkis ja ähkis kolm tundi. Lõi mul kaks korda terves korteris elektri välja, sest ta ei saanud aru kus faas on ja kuidas seda õigesti ühendada. Lõpuks seisis nurgas ja uuris oma peopesi. Küsisin talt, et kas ta palub jumalikku sekkumist või mis seal nurgas kümme minutit niisama passida on. "Meenutan kooliaega." Just täpselt nii vastas mulle. Ja ma pean seda meest tõsiselt võtma, kui ta teatab mulle, et mul on elektrikilp kõik valesti seadistatud? See oleks umbes sama, et ma käin ja kuulutan kõigile milline üle küla pannkoogimeister ma olen ja siis jään panni vahtima, et mis imeloom see veel on ja peaks retseptiraamatust järele vaatama. Pff!