Alustan vabandusega kõigi nende ees, kes on harjunud, et hommikul kell kaheksa on kohvi kõrvale üks vaimukas ja/või praktiline postitus lugeda. Mul oli teile tänaseks küll üks lugu valitud, aga siis juhtus midagi ja ma tahtsin hoopis seda teiega jagada.
Eile õhtul, lugesin parasjagu uut raamatut, mida Mann oma lugemisblogis soovitas, kui telefonis käis sõnumikõll. Ei, ei olnud meeldetuletus tasumata arvest ega ka sooduskupongide reklaam. Oli sõnum tundmatult numbrilt, sisuga: "Sa oled olnud mu vastu soe. Mul on praegu külm. Kas tuleksid minuga täna jalutama? "Ei" on igati ok." No jah, paljugi mis, eks ole, ma olen siin omal ajal mehi hullutanud küll. Pealegi, kes ütleb, et mõni lihtsalt numbriga ei eksinud? Küsin siis viisaka inimesena vastu, et tuvastatagu end. Paluti mõnest oma päevikust järele vaadata. Ega mul pärast seda enam väga palju küsimusi ei olnud, aga nii, kindluse mõttes, helistasin. Ja vastas mulle Nipernaadi.
Ma pole tema häält kolm aastat juba kuulnud. Ütlesin, et ma tulen hea meelega jalutama, aga kell on juba üle kümne ja mul hommikul kell kuus vaja ärgata. Et teeks näiteks homme. Ei, kas täna või jääb ära. See on muidu tema puhul väga tüüpiline. No siis jääb vist ära, sest ma pean magama. "Ma olen 25 minuti pärast sul maja ees ja otsusta ise mis teed."
27 minutit hiljem seisin ma ühe musta A6 kõrvalistuja ukse ees ja ootasin. Avasin korraks ukse ja teatasin, et ma väärin paremat. "Väärid küll, sul on õigus." Tuli autost välja, ümber auto, embas mind pikalt ja põhjalikult ning avas mulle ukse. Vaatasime koos kütusepaagi näidikut, 300 kilomeetrit, lubati mulle, et Viljandi pidi praegusel aastaajal ilus olema. Ma julgesin arvata, et ilus võib ju olla, aga kahjuks tagasi vist selle kolmesaja kilomeetriga ei saa. Niisiis sõitsime hoopis Rohukülla, vaatasime Hiiumaa praami üle.
Kui me pool neli hakkasime pealinna poole tagasi sõitma, siis põrkasime sadamas peaaegu ühe bemmiga kokku. Rullnokad on väsimatud. Mõnekümne minuti pärast lehvitasid nad meile Uuemõisa tankla juures uuesti.
Igatahes, täna öösel olen ma kaks tundi maganud. Nägin jänest. Kolm korda. Üks rott jooksis ka Haapsalu vahel üle tee. Ja pika sabaga kollane kass.
Nipernaadi on alati olnud hästi spontaanne. Ilmub justkui maa alt, vastuvaidlemist mitte sallival moel, lummab mind, võlub, raputab mind juuretasandini ja siis haihtub. Seetõttu ma talle sellise nime olengi andnud, püsimatu tüüp. Aga selles olen ma ka alati kindel olnud, et mina tema Katarina Je olen. Nii lihtne ja hea on temaga. Ei mingit ebamugavat piinlikust või otsitud teemasid. Me võime rääkida ja võime koos olles lihtsalt päikesetõusu vaadata, ilma ühegi sõnata. Ta räägib mulle sellest kuidas Soome toll talt akupanga ja tikud pihta pani, mina muljetan oma Brooklyni silla seiklusest. Tema jutustab mulle kohtumisest alligaatoriga, kes talle stoilise rahuga silma vaatas ja otsustas, et täna ei viitsi ühe kondise eurooplase pärast võimelda ja mina jagan oma viimast lugemiskogemust. Ta annab mulle nõu kuidas oma grammatikat parandada ja millest kirjutada, kui soovin oma lugejatele rõõmu valmistada.
Kas te nüüd mõistate, miks mul on nii keeruline endale kedagi leida, kui ideaalse mehe kuvand on nii ere mu ees ja seda mul kuidagi unustada ei lasta? Selline ongi minu mõistes see tõeline armastus. Kus ei tehta haiget, ei anta katteta lubadusi, ei alandata, vaid inspireeritakse, innustatakse, motiveeritakse ja tunnustatakse. Kus mul naisena on hirmuäratavalt kerge anda käest kogu kontroll ja lasta mehel olla mees, juhtida, otsustada, viia mind kohtadesse, sest ma tean, et ta mind iial oma isekate soovide rahuldamiseks ära ei kasuta ja ühes tükis koju tagasi toob. Iga kord natuke paremana, tsipake ilusama, veidike alandlikumana. Ja kui ma olen sellest saanud maitse suhu, siis andke mulle andeks, aga ma ei lepi enam vähemaga.
Pildid tegin enda pärast, et ma ikka ise usuks, et see päriselt juhtus ja ma unes ei näinud. Kuigi, tagasi tulles tagurdasime natuke naabrimehe auto pihta ja see mõlk numbrimärgis on ka vaikne tunnistaja öistest seiklustest. Loodan, et naabrimees vigastust ei märka ja plekki sirgeks ei painuta, mul on seda mõlki natuke vaja…
Ma võiksin rääkida, nii palju rääkida... aga pole see koht ja aeg. Mul on Su üle rõõm. Ja natuke kurbus ka. Siis tuleb jälle rõõm ja... nii lihtsalt on.
VastaKustutaSee on koht, kus rõõmust piisab. See pole millegi ilusa algus ega lõpp. See on rõõm kahest inimesest, kes naudivad koos olemist, ilma tulevikuplaanideta. Ja see sobib mõlemale.
KustutaVot, sellised nagu ongi need visiitabielu õnnehetked ja nendes hetkedes kinni olev romantiline idealism, puhas rõõm :)
VastaKustutaJust 😊
KustutaKõlab nagu just nimelt sedasorti Nipernaadi, keda teiste inimeste vajadused, soovid ja plaanid üldse ei huvita ja kes nendest lihtsalt jalgrattaga üle sõidab. Spontaansus on väga tugevalt üle hinnatud asi.
VastaKustutaVabandust, kui ma eksin.
Näib mulle, et see kommentaar ütleb kommenteerija kohta rohkem, kui kommenteeritava. Vabandust, kui eksin.
KustutaMorgie tahab öelda, et nipernaadid ongi ainult oma kasu peale väljas ja pingutavad mis kole ainult selle nimel, et oma soe kätte saada, savi mis pärast tuleb. Armastus kuni autotuled kaovad. Ideaalne kuvand truudusetust mehest kes teeb romantikat, et luua kuvand, millele "Ei" öelda tekitab süütunnet. Appi, mis spontaansus? Egoistlik eesmärk on põhiline, plaan valmis ikka ennem või oli see hoopis varuplaan ja varu pinki peab ju vahel kasutama, pole ju oluline kuhu poole sõita, kui eesmärk saab täidetud, täitsa näiline spontaansus :)
KustutaTegelikult on mehed enam vähem sellised, kui lasta neil selline olla ja ära ei kodusta :)
Mida mina öelda tahan, on see, et ühe postituse põhjal teha inimese kohta sedavõrd määratlevaid järeldusi, on meelevaldne ja ebaõiglane.
KustutaMingil, vaid lugejale teadaoleval, põhjusel arvatakse, et ma olen selles olukorras ohver, naiivne ullike, kes ei saa aru, mis toimub ja mind tuleb tingimata kurja, vuntsidega kommionu eest kaitsta. Ma ei kutsu oma sõpra Nipernaadiks, mitte selle pärast, et ta tuleks ja mulle maad ja linnad kokku lubaks või jätaks mind iga kord ennast taga nutma ja ootama, vaid tema seiklusjanu tõttu. Ma olen täiesti teadlik, mida see suhtlus tähendab ja et sellel pole klassikalist "õnneliku lõppu". Kutsudes Nipernaadit isekaks ja hoolimatuks teeb mulle väga haiget, sest mina tunnen end pärast tema külastusi alati hoopis teise inimesena ja kui minu mätta otsast vaadata, siis hoolimatu ja isekas olen siin mina, sest mina saan nendest külaskäikudest alati rohkem, kui tema.
Vabandust, ei olnud plaanis haiget teha. Aga mulļe tegi omal ajal massiliselt haiget üks väga samamoodi käituv Nipernaadi, kellel oli samuti tüüpiliselt omane see käitumine, et kas kohe kui tema tahab või üldse mitte kunagi ja alates sellest ma jälestan juba ainult terminit "spontaansus". Sest spontaansus sellisel kujul välistab kõik kokkulepped ja nendest kinni pidamise ning muudab naeruväärseks aususe.
KustutaMinul on veidi teine kogemus. Ma ei saa öelda, et see mees oleks mulle haiget teinud. Mul pole mingit valu, mõeldes temale, ainult puhas rõõm. Seekord oli tal minu meelest ka mõjuv põhjus "kas täna või jääb ära" öelda, kui inimene tuli üheks päevaks Lõuna-Eestist Tallinnasse ja otsustas samas ka minu üle vaadata. Ma ei pahandanud. Varem on olnud ka kordi kus ma ütlen "ei" ja pakun alternatiivse võimaluse, mida tema ka hea meelega aktsepteerib. Ja mis puutub minu vajadustesse, siis on ta alati nende suhtes hooliv ning mõistev olnud. Ta oli minu kõrval, kui lahutasin abielu, kui matsin oma isa, kui otsisin tööd, kui mind vallandati. Alati toetades, julgustades, innustades ja motiveerides. Keeruline on talle neid üksikuid spontaansusehetki ette heita, kui ta muidu minu poolt on ja minu jaoks olemas.
KustutaKui suures plaanis vaadata, siis ongi selline suhe sind muutnud selliseks nagu õnnelikuks ja olgu see Sinu teadlik valik või mitte, sest näitab mis valikuid Sa tegelikult teed ja kuhu sa teadlikult selles klassikas tahad jõuda ja mida see kaasa toob. Seda enam, peaks Nipernaadi ise taktitundeline olema või saama aru, et Ta on osa Sinu perekonnast:)
KustutaAinult katkiseid asju peab parandama. Ei saa pesumasinale ette heita, et ta tolmu ei ime ja teda manipuleerida seda siiski tegema. Kui pesumasin peseb pesu, siis tuleb selle eest tänulik olla ja rõõmus, et pesu on pestud ja masin korras. Kui masin enam pesu ei pese, siis peab teda remontima või uue vastu välja vahetama.
KustutaMasinad, tundetud =suhted, osta, remondi vaheta rõõmusta, need suhted ei teegi valu. Seisad tundetult ja ootad, ei teagi millal, masin töötab spontaanselt nagu kasutusjuhend ette näeb ja sa üritad integreerida sinna juurde mingit teist marki tolmuimejat, kas nad on üldse integreeritavad? Inimesed on tundlikud universaalsed aparaadid:)
KustutaIgaühel on muidugi omad kogemused, oma taust, selge see. Minu trauma ei ole sinu trauma ja vastupidi.
KustutaAppi, miks kogu aeg peab mingi trauma või draama olema? Kas Sul tõesti pole ühegi mehega sellist kogemust, kus trauma puudub?
KustutaPäris huvitav on teha faktist, et mul ühe mehega oli trauma, järeldus, nagu mul poleks ühegi mehega olnud traumavaba suhet.
KustutaSee, et kõik krokodillid tulevad munadest, ei tähenda ju ometi, et kõikidest munadest tulevad krokodillid.
Oma traumadest oled sa ise kirjutanud.
Sul on õigus, ma vabandan, tegin tõesti ebaõiglase järelduse.
KustutaVõib õigesti nimetada.
VastaKustutaTegelikukt näe mis välja tuleb, Nipernaadi algusest peale olnud mitte üllas tubli sõber, nagu ekslikult lugejat arvama pannakse, vaid tavaline armuke ja on seda kuni siiamaani. Ei saa aru mis eesmärgil kaob vahepeal Nipernaadi ja ja ilmub habemega naabrimees kelle abiellumine tekitab pöörase depressioonihoo pea pool valusat aastat, ei tea kas ka tegelikult, kui armsa Nipernaadi kadumisest tunded ülse puuduvad nagu kaks masinat, tegelikult ei kadundki armuke ega suhe kuhugi, ega kaogi vaid see oli hoopis lihtne spontaansus, mõelge mida tahate:)
Tegelikult pole sellel ülse mingit tähtsust, sellel kuidas blogia ennast nimetab või millest kirjutab võib ju öelda hetkel olengi siiras, aga tegelikult on mõte hoopis teine.
Kuidagimoodi on on ikka Mael päris õigus mõnesmõttes kurb lugu ja Morgie ka, sest Nipernaadi kasutas Sinu nõrkusehetki algusest peale ära ja ei lõpetanud armu suhet, sõbrad ikka ei tee nii, vaid on toeks siiralt, toredad sõbrad :)
Ma luban Sulle, armas lugeja, kõik küsimused saavad vastused ja asjad on tegelikkuses väga lihtsad, ei mingit keerutamist ega puru silma ajamist. Kannatust vaid, kõik omal ajal.
KustutaEi luba endale, ise kirjutad oma tõde selle siiruses. Mina ainult arvan ja üldistan :)
KustutaSiin loos ei ole alternatiivset tõde. Miks peaksin luiskama või hämama? Mis eesmärki see kannaks?
KustutaNo kui sõbrannal on kohtumiseks tingimused, et kohtumine toimub ainult siis, kui talle sobib ja ta teise inimese plaanidest ei huvitu, siis pole see ka sugugi rohkem vastuvõetav suhtumine.
KustutaSõbranna äkki helistab ja kutsub õhtul jätsu sööma. On valinud välja koha kus su lemmikmaitse olemas ja palub laua peale tuua küünla, et õdus olla oleks. Muljetate ja minnakse mine,a. Pikka aega peale seda ei suhtle. Aga mäelustus jääb armast spontaansest õhtust kus sõbrants oli nii hooliv ja arvestav.
VastaKustutaKui sõbranna asemel teeb sama asja mees siis ta rsk oli ikkagi saama peal väljas. Mis siis et mul oli lõbus. Ta ikkagi tuli enda pärast. Ja sinna jäätiseputkasse viis ta ka ainult selle pärast et sõbra ärile käivet teha. Jube pinnapealne tüüp. Ma tean küll selliseid. Ja et ta hiljem ei helista, ei lepi kokku jätkukohtumist, iganädalast jätsusöömist ja ei koli sisse. See teeb temast veel eriti sea. Ei olnduki tõbras saama peal väljas.
Mina lugesin Katarina postitusest välja rõõmu. Närvi ajab kui teise rõõmu nähes on vaja seda kohe mutta tirima hakata. Et kui mina pole suutnud kodustada spontaanseid inimesi enda ümber siis peavad teiste rõõmud ka olemata ollema. Millal sa ise tegid mõne sellise rõõmu pakku va teo teisele? Mine tee kõigepealt see ära enne kui teiste kallal bitsid. Kui su arusaam mehest on diivanil lösutav kollaste alukatega tüüp, kes koos sinuga õnnetu on, siis tea, et mõnel on kõrgem laup ja kõrgem latt.
Aitäh Sulle! Poleks ise osanudki nii tabavalt ja siiralt seda mõtet edasi anda :)
KustutaKodustamine on suhte kontekstis veel halvema kõlaga sõna kui spontaansus. Võrdsete inimeste suhtes puhul pole mingit kodustamist vaja.
KustutaLisan siia mündi teise poole.
VastaKustutaSiinsetel kommenteerijatel paistab olevat erinev arusaam sellest, kas mees ja naine saavad olla sõbrad. Täiesti lakoonilised sõbrad, ilma, et kumbki ootaks rohkemat. Kui saavad, siis on Katarinal õigus. Kui ei saa, siis...
Siit vist koorubki välja see, miks Nipernaadi isik sellist furoori lugejates tekitab, üritatakse enda kogemuse põhjal teda paika panna ja samas defineerida ka minu suhtumist temasse.
KustutaEriliselt jõuetuks teeb see, et ma olen siin ikka ja aina kirjutanud sellest, et ma füüsilist intiimsust praktiseerin rangelt vaid abielusiseselt, ja nüüd süüdistatakse mind armukse omamises ja armusuhetes. Sest pole ju võimalik, et kaks vastassoost isikut suudavad veeta aega koos nii, et riided seljast ei lenda (sisesta siia silmipööritav emoticon) :D
Ma arvan, et ei ole erinev arusaam, saavad olla sõbrad, kui nad ei armasta ja pole suhet. Katarinake sind ei saa süüdista keegi, kui ise kirjutad, et sõprust ei saa sinu ja Nipernaadi vahel olla, siis mis üle jääb mõelda võib ju välja öelda:) või kirjeldad Nipernaadit kui armastust. Defineeri enda ja Nipernaadi vaheline suhe saab paremini aru. Võibolla läks liiga kastist välja.:)
KustutaVähemalt mina sain uued sõnad spontaanpesumasin, spontaanpesu alusriiete ja pesemise kohta:)
Kas sõprus ja armastus on siis loomult nii erinevad tundmused, et nende vahele peaks, või saaks piirjoone tõmmata? Defineerida suhet? Armumisest välja kasvanud kiindumus, puhtalt platooniline. Minu maailmas on koht ka sellisele armastusele. Kui ma ütlen, et ei saa temaga sõber olla, tähendab see seda, et kui me pidevalt ninapidi koos oleks, siis peaksime end kohati tagasi tõmbama, sest vana kirg võib hakata oma elu elama. Aga sõprus on see ometi. Minu definitsioon armastuse kohta on: "teise heaolu enda huvidest ettepoole seadmine", nagu lapsevanem paneb oma huvi tahaplaanile, et hoolt kanda lapse heaolu eest. Või kuidas defineerid sõprust ja armastust Sina, armas blogilugeja?
KustutaMulle tundub blogis kirjutatu järgi, et teil Nipernaadiga on midagi vahepealset. Loomulikult tõlgendab iga lugeja seda ''suhet'' lähtudes enda kogemusest. Iseasi, kas see on üldse lugejate koht midagi arvata, sest tegu on isikliku eluga. Küsimus on, et kas lugejate ümber veenmine on üldse oluline?
KustutaKui selline mulje on jäänud, siis olen suutnud päris edukalt seda suhet/suhtlust edasi peegeldada 😊.
KustutaLugeja veenmine polegi üldse oluline, natuke imelik ongi siin seletada ja justkui õigustada. Riivas see, et mulle helepunane hooramärk rinnale keevitati, aga noh, on vast hullemaid kuritegusid.
Sõprus on sinna maani kus tunded algavad see on igati aus, ise ju kirjutasid kuidas sind häiris üks tühipaljas naabri suudlus. Edasi ongi armusuhe pole ju oluline kui nauding saadakse ka püksid jalas, eostada lihtsalt ei saateiste avade kaudu eesmärk on rahuldus. Edasi, vanema ja lapse vahel on tingimusteta armastus. Sõprus on teisega arvestamine kui piirini kus enam ei saa anda ja kui näed, et on vaja anda ja sul on, siis annad ise, sõprus ei pruugi ainult kahe vahel olla. Armastus on sõprus ja armusuhe koos kahekesti koosolemise eesmärgil.
KustutaSee ei anna ju midagi kui ütleme et nabani on okei või kuni naisterahvas lubab. Mõni saab varvaste lakkumisest ka midagi ka see on nauding mi tekitab kiindumust järelikult ka armastust. Üks naisterahvas lõi mind spontaanselt kuna meie kehad läksid kapi tõstmisel kokku tema enda vea tõttu, kuna temal tekkisid tunded. Sinu mees läks ka, sest tal lasti neid sõpruse piire ületada.
Ütleme nii, et kui eesmärk on üksteise keha rahuldamine on tegemist armu suhtega. Ehk armukest ei pea põrutama ilmtingimata ja armukese käest minnakse saama ainult eesmärgipõhiselt armu naudingut, siis on ju kõik ok ise teavad mida teevad:)
Lugesin mitu korda. Aru ikkagi lõpuks ei saanud. Kurb hakkas. Oled kuidagi keeruliseks selle asja enda jaoks mõelnud.
KustutaMa saan aru jah, et sa ei oska sellel teemal selliselt mõelda.
KustutaTegelikult on ikka asi selles, et inimesed tõlgendavad mõisteid ja piire erinevalt. Mina saan Sinust aru.:)
Õues päikesekäes oleme ikka nagu tavalised inimesed. Ära kurvasta nii naiivne ma ka ei ole, et mingites raamides püsiksin. Mulle meeldib ka sõprust mõelda nii, et inimesed on sõbrad, siis kui nad parajasti ei kakle ja sõber saab olla igaühega kui mõlemal on tahtmist :)
KustutaSee blogipostitus ja pikk jagelemine kõmmtaariumis andis mulle tõuke KvB ööudu nimeliseks peatükiks - lugejad, värisege juba ette!:D
VastaKustutaTeemasse lisan, et inimesed on muidugi erinevad, aga mina pole oma pika meeskarjääri jooksul kohanud ühtegi naist, kes isasest spontaansusest ära ütleks:)
Palun ette vabandust, kui see kedagi häirib:P
Ma ju ütlesin, et Nipernaadi on inspireeriv! Lausa nii, et Isand Konn sai inspireeritud. Vot selline mees 😊
Kustuta