See on nüüd see postitus, mille ma lugejatele võlgu olen. Sest, noh, teate küll, mulle tuldi Audiga järele ja sellega oli ju vaja kelkida.
Ja kuna ma ei avaldanud, siis hakkasin mõtlema, et on mul üldse vaja seda kirjutada? Sest ega au see kirjutatu mulle ei tooks. Selles mõttes, et mitte au, nagu "au ja kuulsus", vaid au, nagu ilusamaks ta poleks mind teinud. Suhteliselt inetu lugu oli. Mitte minust. Aga see, et ma teistest niisuguseid inetusi mõtlen ja veel kirja panen. Sest, kui sul midagi head pole öelda, siis ole parem vait, onju. Isegi piiblis on selline mõte, et kui loll on vait, siis teised arvavad, et ta on tark. Või siis minu puhul, kui ma vait olen, siis arvatakse, et ma vähemalt soe ja heasüdamlik.
 |
| Panen siia alla ühe nunnu pildi, et oma kurjust pehmendada |
Fakt on see, et tegelikult ma olengi soe ja heasüdamlik. Enamasti. No kõva 80% ajast raudselt. Aga vahel olen ma nõrk. Inimlik. Kade. Pahas tujus. Näljane ja hormonaalne. Siis ma kukungi õelutsema. Mõtlen teiste kohta igasuguseid halbu, koledaid mõtteid. Arvan, et mul on õigus, sest ma muidu olen ju nii nunnu ja armas, et olen aegajalt selle porisemise ja mudaloopimise teise kapsaaeda justkui välja teeninud.
 |
Tegelikult ma tahtsin näidata teile kui täiega tubli ma üks päev olin ja töö juures lilli istutasin  |
Seekord joppas. Sain veel õigel ajal sabast kinni ja te ei peagi kunagi teada saama milline vastik õeluskott ma vahel olen.
Kommentaarid
Postita kommentaar