Neli aastaaega

Suvi

See kõik juhtus äkitselt. Ootamatult. Ette teatamata. Enne seda oli vaikus. Sume, soe, sametine vaikus. Selline vaikus, mida ainult suvel on kuulda. Kus kusagil eemal ristikheinte vahel siristavad ritsikad, pehme tuuleke sosistab õrnalt kaskede latvades ja kauguses kukub üks õnnelik kägu. Nendel suveöödel ei lähegi kunagi päris pimedaks, mahe valgus laotab oma tüüned tiivad üle taevakaare ja embab seda hellalt pikalt ja põhjalikult, kuni taevas alla annab ja valgusel enda üle võimu laseb võtta, nii et ühel hetkel on valgust rohkem kui taevast, siis öeldaksegi, et päev. Päeval - vaikust - mõistagi pole. Sagimist ja valjuhäälseid arvamusavaldusi. Niisiis vaikus. Turvaline, pahaaimamatu, süütu vaikus. Mitte ühtegi ähvardavat kohinat, ega pinevust kruvivat kõuekõminat. Õhus polnud ohu lõhnagi. Oli ainult magus, puudrine, niidetud heina ja õitseva vilja aimatav puudutus. 

Kõigest sellest soojusest, pehmusest, valgusest ja lõhnast joobununa kaotasin valvsuse. Lasin end kaasa tõmmata suve mahedusest. 

Kevad

Tärkav loodus pole kunagi mulle muljet avaldanud. Ei meenu ühtegi kevadet, mis oleks erilisena meelde jäänud. Ainult südamevalu mäletan. Lahkuminekuid, pettumusi, töökaotusi, lõpetamisi. Pole kunagi mõistnud, miks peetakse kevadet kõige uue alguseks, kui minu jaoks on need alati olnud lõpetamised. Valusad, piinlikud, südantlõhestavad ja julmad. Ja loodus, noh, ta võib ju kaunis olla, aga samavõrra on ta ettearvamatu ja karm. Annab sulle katteta lubadusi silmipimestava päiksevalguse näol, kuigi õhk on vahel jäisem kui novembris. Kõik need öökülmad siis kui sai mõned päevad juba suviste riietega väljas käidud. Ja kui palju räppa toob kevad endaga kaasa! Tolm, see lõpmata tolm! Katab paksu halli vaibana kogu ilma. Mis selles kõiges nii ilusat ja ülistusväärset on, et kevadet kõik südamest armastavad?

Aga see kevad, see oli veel eriliselt kuri. Sest olin lootnud midagi. Alusetult, seda küll, aga ega ma ju sel hetkel veel ei teadnud, et alusetult. Arvasin siiralt, et põhjendatult. Olin ju hoolega märke lugenud. Olin veendunud, et ma saan kõigest õigesti aru. Polnud ju enam mingi plikatirts. Usaldasin oma sisetunnet. Nii loll! Märgid võisid ju olla, aga mina polnud see, kellele need suunatud olid.

Ja siis tuli tema. Nii õigel ajal. Praegu, tagantjärele mõeldes on see isegi kuidagi topakas ja naeruväärne, et just tema tookord tuli. Ja piisas sellest, et ta seal oli. Ta ei pidanud isegi mu kätt hoidma. Mu pead silitama. Mu nahka suudlema. Kohalolekust oli rohkem kui küllalt. Mu eneseväärikus sai hoitud, mu lahtine haav silitatud ja mu nutmata pisarad eemale suudeldud. Mõne inimese olemasolust piisab, et kõike seda teha, ilma füüsilise kontaktita. 

Ja nüüd ma mõtlen, et kas tema mõtles juba siis minust niimoodi? Või noh, ei mõtle tegelikult. Ma tean, et mõtles. Olles oma valust kurt ja pime ei osanud ma kahtlustadagi, et temale oli minu kõrval istumist ja tühjast-tähjast lobisemist sama palju vaja, kui minul teda. 

Talv

Talved on meil pikad. Algavad poolest juulist ja kestavad juuni viimaste nädalateni. Või nii vahepeal näib. Et on külm, niiske, tuuline, jäine, pime ja kõle. Isegi kui lund pole, on talv ikkagi pikk ja vastik. Tõele au andes on sellised talved, mil lund pole, seda pikemad ja väsitavamad. Oleks vähemalt lumigi! Mingigi valguselaik sellest lõpmatus pimeduses. 

Südames olen ma alati talvesid armastanud. Mitte lume pärast. Vaid rahu. Viimastel aastatel on see rahu oma nägu muutnud ja rahu asemel on olnud masendus. Kuivõrd pimedus ja niiskus sellele kaasa aitavad, seda pole ma adekvaatne hindama. Kas tunneksin masendust ka siis kui hinges üksindust poleks või tunneksin sel juhul veelgi suuremat ängi? Praegu saan selle kenasti kliima arvele kirjutada ja ei pea oma sisemiste deemonitega tõtt vaatama. Aiman küll, et nad seal kusagil on, aga sulgen tasakesti ukse ja sosistan: "Teid pole tegelikult olemas. See on see igavene talv, mis mu meele nukraks teeb." 

Kui ma oleksin teadnud talvel, mida tean nüüd, kas oleks see mu enesetunnet parandanud? Vast ikka. Ma arvan. Eks ma tuleval talvel saan järele proovida.

Sügis

Alguse saigi kõik sügisel. Siis kui lehed olid puudelt pudenenud ja maru neid alandavalt tuuseldas. Päise päeva ajal kratis kinni haaras, sakutas siia ja sinna, loopis maha, kiskus üles, küünistas, kriiskas ja lõpuks kellegi teise pärast nad armetuna tänavale maha jättis. Kust siis kojamees nad üles korjas ja silma alt eemale toimetas. Sügisest ei oota keegi kunagi midagi head. Sügis on ettevalmistus tardumusele, letargiale, unustusele. Pannakse justkui pillid kotti, et paar päeva taastuda. Elada kuidagimoodi see aeg üle, et siis kevadel uuesti eluga edasi minna. 

Minus on sügis alati hea emotsiooni toonud. See tuleb ehk sellest, et sa ei oota sügisest midagi. Tead juba, et nagunii midagi ei hakka juhtuma. Oled valmis vihmaks, külmaks, masenduseks ja üksinduseks. Ja siis ta üllatab sind. Toob su ellu uued inimesed, kogemused, lõhnad ja paigad. Ja nii sai alguse ka see uus. Küpses vaikselt, kiirustamata. Mähkis end koltunud lehtede vahele ja tukkus rahulikult. Tal polnud ju kiiret. Miski ei sundinud teda tagant. Keegi ei oodanud teda, et seadnud tähtaegu, tingimusi, mõõtkava ega tulemusplaani. Ta arenes päris ise. Oma tahtmist mööda. 

Palju talle pidureid peale tõmmati, seda ma teada ei saagi. Aga et tõmmati, see on kindel. Mõni asi on siiski pidurdamatu. Ainult hoo saad maha võtta, aga peatada ei saa. See et pidurdati, muudab asja ainult paremaks. Kiired arengud mulle ei sobi. Need on lohakad, pinnapealsed, selgrootud ja tõsiselt võetamatud. Aga nii, tagasi hoides, kammitsedes, suuraudadest kogu jõuga tagasi tõmmates, muudab kõike. Et see pole mingi mööduv kapriis, nali, mäng. See on just see mida ma näha tahan. 

Suvi

Lõpu algus. Alguse lõpp. Tuttav ja tundmatu. Keelatud ja lubav. Pehme kuid kirglik. Puhas aga mõru. Oodatud ja ometi ootamatu. Algus. Ja lõpp.