Kollased liblikad

Mul on lapsepõlvest peale olnud selline väike totter ebausk, et see, milline suvi sul olema saab, saab ennustada kevadel esimest liblikat tabades. Sinine ennustab melanhoolset suve, kirju lubab erinevaid elamusi ja kollane "garanteerib" imelise suve. Ja sel kevadel nägin ma ainult kollaseid liblikaid.

Suvi oli tõesti imeline! Vapustav! Kohutavalt palju emotsioone! Emotsioonid olid seinast seina. Oli hoomatumat eufooriat ja oli hinge lõhestavat valu. Aga õnne ja positiivset emotsiooni oli kindlasti rohkem.

Oli tundeid, neid kõige õrnemaid. Oli embusi ja varastatuid suudlusi. Oli rõõmsaid taaskohtumisi ja nukraid lahkuminekuid. Oli naeru ja naeratusi. Oli pisaraid ja meeleheidet. Oli kirge ja oli mõnusat rahu. Oli päikseloojanguid ja päiksetõuse. Oli jalutuskäike ja oli autoretki. Oli merd ja oli kadakaid. Oli veini ja oli õhtusööke. Oli soojust ja oli rahe. Ainuke asi mida üldse ei olnud, oli raha, seda jäi kogu aeg kuidagi puudu*. Aga noh, kui raha pole, siis nagu näedki teisi asju paremini.

Ei, tõeliselt vinge suvi oli! Just selline, mida mu hing vajas.

Õnnest pani mõtlema see suvi. Kuidas ma alati rõhutan seda, et õnn on tihedalt seotud tänulikkusega. Kui märgata enda ümber pisiasju ja mitte oodata midagi hirmus suurt ja erilist. Aga õnn sellest, et raadiost tuleb su lemmiklaul, või et päike kõditab su varbaid, ja vihma ei hakkagi kohe sadama kui oled oma auto ära pesnud. Et sa leiad kaltsukast ühe euro eest imeilusa kleidi. Et su lapsed naeravad su naljade peale ja kiidavad su pannkooke. Või kui sa hommikul avastad, et su poja on jätnud sulle priske tüki šokolaadi, kuigi sa teda eile alles keelitasid, et midagi pole vaja. Et sind viiakse ootamatult automatkale ja rõõmustatakse koos sinuga tõusva päikese üle. Või kui su blogilugeja jätab postituse alla kommentaari, et "kirjuta või nõudepesemisest, ikka on huvitav". Et sind viiakse jalutama mahajäetud allveelaeva sadamasse ja võetakse sülle, et sa ei peaks end kõrge betoonbloki pealt alla hüpates vigastama, ning siis sind õhus hoitakse nagu filmis. Ja kui sõbranna saadab sulle pildi jalanõudest, sest see meenutas talle sind. Või kui sind autoga koju tuuakse, hoitakse su kätt oma peos ja ei räägita midagi, sest niigi on kõik juba öeldud. Ja kui keegi, keda sa oled aastaid imetlenud, aga enda jaks alati kättesaamatuks pidanud, pihib lõpuks, et temagi on sinu järele õhanud ja kuidas seetõttu kõik minevikus tekkinud küsimused ja kahtlused ühekorraga õhku haihtuvad ning hinge jääb vaid sulnis, pehme, soe, sametine heldimus. See kui lähed sõbrannaga pildistamisele ja ta varjamatult imetleb su kõhulihaseid, mille olemasolust sa isegi teadlik polnud. Ja kui nii rääkida, siis selliseid pisiasju on ju nii palju! Igasse päeva jagub. Isegi sellesse kõige masendavamasse. Ja kui neid pisidetaile märgata ja nende eest tänulikkust tunda, siis see teebki ju kohe natuke rõõmsamaks. Kuidas see laul oligi, et igaüks on oma õnne valaja. Päris seda vist seal ei mõeldud, aga ma arvan, et suures plaanis sobib see postituse lõppu küll. 

*Kas olete muidu tähele pannud, kuidas väljend "raha pole", ajas muutub? Et kui sa kahekümnendates ütled, et "mul pole raha", siis see tähendab, et sul reaalselt pole üldse ühtegi eurot kusagil. Kolmekümnesena tähendab see, et sul on raha küll, aga see on kõik ära planeeritud ja ootamatuteks väljaminekuteks raha pole. Neljakümnesena (ma arvan, et võin vist juba siin sõna võtta, ma viimased viis aastat räägin, et ma olen nelikümmend, mul on see ümmardamise komme, et kui 35 ette lõi, siis olin ma juba 40) tähendab see, kui "raha ei ole" seda, et ootamatusteks on raha küll ja elamiseks, aga mõttetuteks väljaminekuteks ei soovi raha raisata. Mis edasi hakkab juhtuma, seda ma ei tea, aga usun, et viie- ja kuuekümneaastaselt saab väljend "raha pole" veel mingisuguse uue tähenduse.