Jutustasin hiljuti ühe kalamehega. Rääkis mulle pikalt ja põhjalikult kalade hingeelust. Näiteks rääkis seda, et lestakala polegi alguses lapik. Kuidagi aja jooksul muudab kuju. Ta seletas küll, aga ma eriti ei kuulanud. Mõtlesin hoopis, et miks see mees mulle ometi kaladest räägib? Et tõesti tundun nii huvitunud sellest või?
Aga siis ütles ta midagi huvitavat. Nimelt, et praegu on lest veel hea ja pirakas, aga kui hakkab pesapunumise periood, või mis iganes see kalade vaste võiks olla pereloomisele, siis lest enam süüa ei kõlba, on kidur ja kõhna. Kaladega pidigi nii olema, et kui neil käib kurameerimine, siis unustavad süüa.
Tuleb välja, et ma olen ka vist otsapidi kalaline. Ja see pole üldse seotud tähekujude või muude astroloogiliste viguritega. Mul nimelt on see eripära, et kui ma väga armun, siis ma unustan süüa. Tavaliselt ma selle järgi hindangi, et kas noormees on lihtsalt huvitav tegelane või olen ma oma südant kaotamas.
Osad räägivad, et ei saa magada. Sest reaalsus on parem kui unenäod. Teised jälle ei suuda keskenduda, vahivad aknast välja ja seda kuidas küünlaleek võbeleb. Minu jaoks on armumine parim dieet. Ainult tihedamini võiks peale tulla, hakkab jälle kolmas kiht pekki selga kasvama.
Kommentaarid
Postita kommentaar