Ei, ma ei hakka jälle rehvidest kirjutama. Või noh, siiski.
Reede hommikul sõitsin tööle, suurepärases tujus. Liiklus sujus, meel oli hea. Pöörasin Liivalaialt majade vahele, et töö juurde jõuda, ja siis see juhtus. Koht, kust ma sõidan igal hommikul mööda, ja kõmm! Löökauk. Oli küll õudne kolin, aga sealt oli töö juurde napid 300 meetrit, sõitsin garaaži, parkisin ära ja kui mootori välja lülitasin kuulsin hirmsat sisinat. Päev algas pauguga, nagu see, kes mu südame naeratama paneb, ilusti kokku võttis.
Jah, rehv ribadeks. Kahe minutiga vaatas mulle vastu selline pilt minu armsast rehvist.
Esialgu ma paanikasse ei läinud. Meenus, et ma olin lugenud mingit artiklit selle kohta, kuidas käituda löökaugust läbisõitmise puhul ja otsustasin probleemile läheneda metoodiliselt. Kohutav, ma olen nii igav naine, üldse ei tõmba draamat üles!
Loomulikult jõudsin ma ka paarile meesolevusele oma häda kurta. Esiteks kolleegidele, kes lubasid, et rahunegu ma maha, kuigi ma polnud veel jõudnud närvi minnagi, et nad joovad kohvi ära ja siis vaatavad, mis seal on. Teiseks veel paarile sõbrale. Üks hakkas kohe õiendama, et kuidas ma siis ei näinud kuhu sõidan ja kutsugu rehviparandaja ja midagi ütles veel. Nagu, ma sõidan juba mitu aastat sama teed, kunagi pole midagi juhtunud, pime oli, märg, asfalt läikis. Sa väidad, et sul pole never juhtunud seda, et sõidad läbi augu? Teine oli asjalikum, soovitas politseisse helistada ja kindlustusega ühendust võtta. Mis, muuseas, ongi väga õiged soovitused. Ainult, et ma liikusin sündmuskohalt edasi (VIGA 1) ja kuna ma nägin, et velg oli terve, siis rehvi parandus või vahetus ei ole ilmselt nii suured väljaminekud, et oleks mõistlik kaskot sellega tülitada, arvestades, et omavastutus on mul juba 190 eurot. Seega, kui teil tulevikus peaks sarnane lugu juhtuma, siis on mõistlik siiski politsei kutsuda, kes fikseerib sündmuse ja kui kahjud on suuremad, siis on mõistlik ka kindlustusseltsiga ühendust võtta. Rohkem infot leiate sellest artiklist "Kuidas käituda löökaugust läbisõitmisel".
Minul läks nii, et tulid kolleegid, tõstsid auto tungrauaga üles, keerutasid poldid lahti, võtsid katkise rehvi koos veljega maha, panid varuratta alla. Ma ei tea, ma elan kuidagi valesti. Isegi siis, kui mul oleks võimalus ebaõnneks, kujuneb kõik kuidagi hästi välja. Mul olid veel suverehvid all, mida oligi vaja vahetada, sest noh, kliima. Kuna ma nagunii planeerisin uued suverehvid osta, siis polnud ka see traagika, et see rehv just nüüd katki läks. Ja üldse, kellel läheb rehv katki 300 meetrit enne sooja ja kuiva garaaži, kus teda ootavad mehed, kes teevad kõik eest ära ja astuvad korraks eest, et ma saaksin blogi jaoks sündmustest pilte klõpsida?
Õhtul siis võtsin keldrist oma talvekad peale, lasin ära vahetada ja nüüd ootan kevadet, kus ma saan uued suverehvid koju tuua.
Täna hommikul sõitsin samast kohast mööda, ja teate mis? Seal pole löökauku! Seal turritab kanalisatsioonikaevuluugi terav ots välja hoopis.
Kommentaarid
Postita kommentaar