Meil töö juures tekkis mõni nädal tagasi üks habemik. Kui lugeja veel mäletab, siis mul on sedasorti isendite vastu põhjendamatu pime kirg. Igatahes, käib väljas ja ma ka vahel sätin ennast nii, et ta ka ikka mind näeks. Aga ta ei näe. Mis pole mingi uudis, ajalooliselt juba ju nõnda, et ma habemikele korda ei lähe. Habemikele lähevad korda täistätoveeritud õblukesed blondiinid, et te teaksite, ja kuna mul selles vallas kehvasti, siis on nagu on.
Igatahes, kuna minu eelistus pole siin firmas kellelegi saladuseks, siis kolleeg nöökas üks päev peaga, et näe, habemik. No jah, ma tean, ammu ju märkasin.
"Aga suitsetab," üritasin ma oma silmarõõmu ihaldusväärsust pisendada.
"Jah, suitsetab. Aga ainult siis kui joob," lohutab kolleeg.
"Joob ka veel?" uurin vastu.
"Ainult siis kui pokkeris kaotab."
"No jah, ja pokkerit mängib ju ka ainult siis kui naistes käib!"
Ühesõnaga, sellised lood on habemikega meil siin töö juures.
Kommentaarid
Postita kommentaar