Puhata ja mängida

See on nüüd vist juba traditsioon. Käia detsembris Saaremaal spaas. Kolmas kord sel aastal. Mõtlen, et peaks vist üks kord suvel ka siiski seal ära käima. Talvel on ju kõik kuidagi, noh, nukker.

Ei jõudnud veel hotelli sisselogida, kui ma juba vihastusin. Parkimiskohta pole. Palun parkige, ma ei tea, Muhusse või umbes nii. Muidugi ma porisesin. Ma olin kolm tundi sõitnud, ma olin väsinud ja näljane. Aga püüdsin end sellest mitte loksutada lasta ja kõigele vaatamata olukorda nautida. Tuleviku tarbeks registreerin, et tasub kohale jõuda varem, mitte kell neli. Kahe paiku on parkimiskohti siiski rohkem. 

Tuba oli kõik puhas ja korras. Kui veidi vigiseda, siis natuke mind kummastas see, et ööbisime toas kolmekesi, aga rätikuid oli kaks komplekti ja ka veepudeleid oli kaks. Detailid, noh. 

Läksime siis sulistama ja saunatama. Siiani olen Grand Rose'is käinud õe ja sõbrannaga. Seekord lastega. Ja ega see tegelikult lapsesõbralik spa pole. Lastel on seal igav. Järgmine kord saadan poisid Georg Otsa spaasse ja lähen ise Grandi, siis peaks kõik rahul olema. 

Õhtusöögiks oli Rimi pitsa ja kummikommid. Jah, tänan küsimast, oli küll roti tunne. Aga vaene üksikema, ärge unustage, eks. Oleks võinud ju ka kilukonservi ja musta leivaga keha kinnitada, aga midagi peab ka tuleviku tarbeks jääma. 

Eesmärk oli väljasõidul üks, see, mis see iga aasta on olnud - puhata. Puhata luude pehmenemiseni välja. 

Minu eesmärk, see on. Poistel olid omad mõtted. Juba esimesel õhtul sai Kadunud Poeg mitu sõnumit, ajas tagi ja ketsid üll ja teatas, et ta käib korra ära. Kadus mitmeks tunniks. Kus käis? "Väljas." Mõistagi. 

Järgmine hommik hakkas sügelemine pihta, et lähme trippima. Ajame Vollile hääled sisse ja vaatame saare üle. Raske südamega, sest raamatud ootasid lugemist ja saunad testimist, sisestasin Google Mapsi Stabeli rannakaitsepatarei rajatised. Sest kui sul on pojad, siis nad tahavad näha vene armee mahajäetud punkreid ja muud sellist koledat ja hirmsat. Kuigi, midagi koledat ja hirmsat me ei näinudki. Eriti. Peale tee. Mis oli nii hirmus ja kole, et mina arvasin, et sinna mutta me Volliga kinni jääme. Ja kui mul seni olid veel kahtlused, et keda ma rohkem armastan, kas oma autot või lapsi, siis selgus, et siiski lapsi. Sest olin valmis riskima autopõhja ja ka kerega. Hinge kinni pidades sõitsime läbi roobaste ja lompide. Oksad kriipisid halastamatult autokere ja kõrred põhja. Ja seda enam oli pettumus suur, et seal midagi eriti vaadatagi polnud. 

Pärast käisime veel natuke muuseumi õues luusimas ja rannal jalutamas. 

Kuna ma olin oma kohuse emana selleks päevaks täitnud, siis ülejäänud päev möödus spaas. Kärbes oli seal koos minuga, ma ei saa aru, kuidas keegi üldse jaksab kuus tundi järjest ujuda ja sulistada, vanem vend läks jälle "välja". 

No ja siis see tuli. See hetk, kus ma sain aru, et ma olen vana. Vedelesin kõigi oma pekkidega lamamistoolil ja lugesin raamatut ning kortsutasin kulme, kui noored lapsevanemad oma jõmpsikaid taltsutada ei suutnud. Muidugi on hea niiviisi kõrvalt vaadata, pilguga "minu lapsed küll pole kunagi...", sest minu lapsed on juba peaaegu nagu päris inimesed, kelle pärast ei pea piinlikust tundma ja vabandama. No ja ma arvan, et ma võin seda endale lubada küll, arvestades, et need vanemad lubasid oma lastel minule näpuga osutada ja mind "tädiks" kutsuda. 

Tagasi sõites avaldas Kärbes soovi Kaali kraater üle vaadata. Kuna see teele nagunii jäi, siis polnud probleemi. 

Igatahes, selline reis. Nii vinge, et kutid juba suured ja asjalikud on, lausa nauding on koos nendega maailma avastada.