Tegelikult ta küsis, et kas mul on s*tt tuju. Aga ma pehmendasin, sest mul käib siin ikkagi viisakas seltskond lugemas. Vastus oli "jah", on küll. Juba jupp aega. Alguses ei saanud ma aru, et mis toimub. Aga see tunne läks kiiresti üle. Ma tean täpselt milles asi. Milles on alati asi, kui ma küüsi ja kihvasid näitama hakkan.
Poeg küsis mult pühapäeval, et palju ma neid pannkooke küpsetada kavatsen, tal on juba kõht täis. Ma läksin täiesti ebaproportsionaalselt endast välja. Ma usun, et tõstsin isegi häält. Möirgasin vastu, et ta ei saa nii isekas olla ja arvata, et kui temal on kõht täis, siis ma peaks sekundi pealt küpsetamise lõpetama, sest ta ei tea näiteks sedagi, kas mina veel ühtegi olen söönud (olin küll, salaja sõin kolm tükki) ja pealegi, kui mul on tainas juba valmis, siis ma teen selle lõpuni, sest teate, pannkooke võib edukalt ja külmalt süüa, mida ta muide hiljem tegigi. Igatahes, kutt tõmbas mu sealsamas liistule ja küsis konkreetselt, et mis mul viga on, sest ta ei esitanud tegelikult ebamõistlikku küsimust ja minu reaktsioon ei ole adekvaatne.
Selleks päevaks olin ma jõusaalist eemal olnud 25 päeva. Mida te ise arvate kuhu kõik see üleliigne energia ladestus? Ei, mitte puusadele ega kõhuvoltidesse, vaid minu vanadele väetitele närvidele.
Sel aastal on töö juures kohutavalt pingeline olnud. Absurdsed probleemid klientidega, mis ei näi lakkavat. Muidugi on vahelduseks täitsa tore, kui tööd on, aga see, et napakaid probleeme peab lahkama, on jälle teistpidi närvesööv. Ja ega mul palju rohkem pole vajagi. Pange spordiklubid, kinod ja kohvikud kinni ning voila! palun teile üks närvihaige meeleheitel koduperenaine, kes pannkookide kohal tuld sülgab.
Ma ei saa aru kuidas need inimesed, kes trenni ei tee üldse elavad? Kuhu nemad oma paha tuju välja valavad? Kus nemad oma õnnehormoone laevad? See minu üks sõber, kes kiirabis töötab, rääkis kuidas pärast pandeemia puhangut on tõusnud koduvägivalla väljakutsete osakaal. Fun fact - pigem on naised need, kes vägivaldseks muutuvad. Rääkis mulle, kuidas üks naine oli oma mehele suure vihaga noa rinda löönud, mees suri sündmuskohal. Ma ei küsinud, aga ma olen üsna veendunud, et see vaene naine ei saanud lihtsalt õigel ajal Body Pumpi ja mis tal muud üle jäi, ah? Ma ütlen, et ärme hakka siin ohvrit süüdistama, eks ole.
Ausalt, kõikide nende piirangute taustal ei saa mina aru, kuidas meil rohkem lahendamata kuritegusid pole.
Kommentaarid
Postita kommentaar