Murdumine

Eelmisel aastal läksin ma katki. Algosadeks. Kõik algas ootamatult. Ma polnud selleks valmis. Nii need muutused algavadki tavaliselt. Ühel hetkel oled sunnitud tõtt vaatama versiooniga endast, mille olemasolust sul aimugi polnud. Ja kuigi see uus tahk üllatas, siis polnud see läbinisti šokeeriv. Või olgu, esialgu siiski oli.

Mida teeb inimene, kelle elu on äkitselt pahupidi? Pöördub tuttava ja turvalise poole, et see ta õigele rajale tagasi aitaks. Sest kuigi eksimus oli ränk ja rõlge, siis polnud see ju kogu elu, see ei määratle kõiki osakesi, vaid seda ühte. Ja kui ma kukun füüsiliselt, löön oma põlve veriseks, siis pole ma ju ainult see verine tomp, see on üks juhtum, ma tõusen püsti, puhastan end ära, panen plaastri peale ja elan edasi, tulevikus püüdes sama lõksu vältida, et endale taas mitte viga teha. Ja kui juhtubki, et kukkumine polnud nii väike, et ma ise saaks püsti ja terveks, vaid on vaja teiste abi, võibolla ma kaotasin hetkeks koguni teadvuse ja kõrvalseisjad pidid sekkuma ning meedikud kutsuma, ja mind pandi haigevoodi, ehk isegi operatsioonilauale ja lahasesse, kas tähendab see siis seda, et kõik osad minust on valed ja väärtusetud?

Võimalik et ma dramatiseerin üle, võibolla polnud päris nii, aga tol ajal tajusin mina olukord nõnda, et kui ma parasjagu seal maas lamasin oma murtud põlvega, siis kohale saabunud kiirabibrigaad klohmis mind läbi, sõimas näo täis, et ise loll joodik siin pimedas munakivi tänavatel kõrgetel kontsadel kooserdad, mida sa siis ootasid, viskasid minu pihta paar Ibuprofeeni ja ühe kasutatud elastiksideme ning roostetanud kargu ja käskisid koju end välja magama minna. 

Kui ma siis sealt roomates lõpuks koju jõudsin ja oma lähedastelt ka vajalikku abi sain, kasvas minus trots ja kibestumus juhtunu pärast. Mitte, et ma oma rolli selles oleksin vähendada üritanud, olin jah pimedal ajal potentsiaalselt ohtlikus kohas, aga saadud kohtlemist ma enda meelest päris ära ka polnud teeninud.

Luu kasvas kokku, aga põletik jäi. Esialgu näis, et antibiootikumidega annab seda kontrolli all hoida, kuur sai läbi, kuid põletik ei taandunud. Kogus hoogu ja lõi ühel hetkel uue mädapaisena välja, arenes kangreeniks ja nüüd on kogu mu keha must ning elutu. 

Ma pole täna see inimene, kes ma olin aasta tagasi. See versioon minust on surnud. Praegu olen kusagil puhastustules, eelmisega on side lõpetatud, aga uus pole veel täielikult välja arenenud. 

Ma pole enam hea tüdruk, ma olen läbini paheline ja rikutud. Väljast ehk ei näe, sest neete mul pole ja lõhkiseid teksaseid ei kanna. Aga seespidiselt olen ma augustatud, lõhki, tätoveeritud, rõngastatud, mustade silmalaugudega ja keeleneediga. 

Olukorda hinnates saan ma aru, et asi polnud üldse selles kukkumises, see polnud see, mis sündmused vallandas, asjad olid halvasti juba ammu enne seda. 

Vastumeelsus ohvrite toomise pärast oli minus vaikselt aastaid juba kogunenud. Ohvrite, mida pidin tooma, kuna tahtsin olla "hea tüdruk". Sest ma arvasin, et nii on kõigile parem. Kõik on õnnelikud. Mulle oli lubatud, et headel tüdrukutel on parem elu. Aga minu ohvritest ei piisanud. Ma tegin neid, aga õnnelikum ma selletõttu polnud. Seepeale räägiti mulle, et vähe teen ohvreid, oleks rohkem vaja. Ja et valesid ohvreid toon. Või valedel motiividel. Ma olin pikalt sellest kõigest väsinud. Lubati küll, et suuremat koormat ei anta, kui suudad kanda, aga mina ei suutnud. Targemad väitsid, et ma teen asju valesti, sellepärast ei suuda - too rohkem ohvreid, paremaid, õigemaid, siis sul hakkab kergem. Ja suhtumine on sul ka vale. Ja kui ma siis lõpuks oma koorma all kukkusin, kuigi ma ise olin selles süüdi, sest munakivid ja kontsad, ja siis ka veel peksa sain, siis murdusingi. Saigi kõrini. 

Nüüd ma olen paha. Mulle on terve elu lubatud, et kui ma pahaks hakkan, siis kaotan ma kõik. Ehk siis saate blogis lugeda sellest, kuidas mu allakäik algab ja hoogu kogub. Järgnevate kuude ja aastate jooksul jään ma ilma oma perest, mu kodu hävib tules, ma kaotan töö, joon suurest meelehärmist end pildituks ja sõidan autoga sillalt alla, tappes kõik oma lapsed, aga jäädes saatuse õela vingerpussi kiuste ise ellu, ma langen depressiooni, hakkan heroiini silmamunadesse süstima, magatama kõiki mehi ja naisi, keda kohtan, lasen endale haakristi otsaette tätoveerida ja värvin juuksed lillaks. Või noh, mingi variant sellest kindlasti juhtub. Mis on lugejaile kindlasti põnev, kaua te ikka loete seda kuidas ma külmkapis juustu ühelt riiulilt teisele ümber paigutan, on ju.