40

Ma arvasin, et ma ei ela seda raskelt üle. Hingan sisse. Ja hingan välja. See on ainult number. See ei näita midagi. Ma olen ikka veel noor ja väärtuslik. Ma jaksan. Ma...

Olen seda tegelikult 5 aastat juba harjutanud. Öelnud, et ma olen 40. Kuigi polnud. Ma vist arvasin, et sellega on sama, kui öelda, et ma olen paks. Noh, siis teised ei saa seda sinu vastu ära kasutada. 

Teate, mis on kõige veidram? Mul on piinlik. Mul on häbi, et ma olen NII VANA! Ausalt. Ma noorena arvasin alati, et ma suren noorelt. Et ma 30ndat sünnipäevagi ei näe. Ja nüüd siis nii! Petnud kõigi lootusi. Ja mulle tundub, et kuna ma olen nüüd EAKAS, siis ma pean vastavalt käituma. Olema lugupeetud ja väärikas. Mitte kandma suurte GUESSi logodega nokkmütse ja T-särke. Või üldse - mitte kandma nokkmütse ega T-särke full stop. Ja mitte ostma Guessi firma asju, sest need on popid ja noortepärased. Mis siis, et J. Lo neid promob. Tema ei loe. Tema on, noh, J. Lo ja mina pole. Ma peaks Ivo Nikkolot kandma. Või midagi. Ja üks asi veel - ma peaks lõpetama nende inglisekeelsete väljendite kasutamise. Sest see ei sobi. Piinlik ju, et mingi vanainimene üritab iga hinna eest cool and hip olla. Et siis edaspidi ainult villased seelikud ja mõistlikud valikud. 

Ja siis ma mõtlesin, et aga teate, mul on veel circa 25 aastat tööl käia enne kui ma pensionile saan. No vähemalt, on ju. Et kui nii vaadata, siis ma alles laps. Sest 25 on ikkagi palju. See on rohkem kui 60% 40st. Ärge küsige, minu loogika. #girllogic 

Ma tahaks siia hirmsasti lisada selle osa ka, kus ma kinnitan, et ma enam mingil juhul ei soovi 20-aastane olla ja kui ma täiesti aus olen, siis minu meelest alla 30nesed naised ei ole isegi ilusad, mitte et nad on inetud, aga nad on kuidagi lapselikud, neis puudub see sügav kaunis naiselikkus, mis iseloomustab naisi vanuses 30+. Aga ma ei saa ju. Sest keegi ei võtaks mind tõsiselt. Arvataks, et ma meelega teen noori tüdrukuid maha, sest kade. Sellepärast ma ei ütlegi. Ei hakka ka ütlema, et 40 on topelt ägedam, kui 20 ja 40selt elu alles hakkab, sest siis on lapsed suure(ma)d, stabiilsus saavutatud, eesmärgid paigas, enesekindlust rohkem ja raha ka. Blogis. Seda võin ma teile mingis teises kontekstis öelda. Kus see nii haledalt ei kõla. Loodetavasti. 

Ja no suures plaanis on imelik ka ennast süüdi tunda oma vanuse tõttu. Mis ma ikka teha saan, et aastad mööduvad? Igatahes nüüd on mul 29 päeva, 11 kuud ja 9 aastat aega selle uue numbriga harjuda. Ja kui mulle praegu tundub, et möödunud kümnend oli elulahe, siis võibolla ütlen ma järgmise juubeli ajal, et ma olin ainult maitsta saanud, mis see päris elu on ja alles 40selt kogu maitsetebuketi avastanud.