Elumärk

Pole midagi öelda, mitte midagi. Ma olen kõikidest teemadest nii palju kirjutanud, oma tujudest ei julge üldse enam kriipsukestki trükkida, pole vaja trolle toita. Aga kuna ma tean, varasemast, et jube vastik on, kui sa oled harjunud kellegi mõtteid blogis lugema ja siis ta äkki enam ei kirjuta, vastutustundetu põrsas selline, ning vahel inimesed muretsevad, et kui on vaikus, siis äkki on midagi pahasti, lumehange tukkuma jäänud või midagi veel hullemat, armunud äkki koguni, siis ma viipan eemalt. 

Lumi. NIIII ÄGEEEE! Ilus valge ja ma nagu loll käin ringi suu kõrvuni, sest ilus ja kohev ja puhas ja valge ja külm. Mis veel on äge, on see, et autoga on nüüd palju põnevam sõita. Mul on muidugi igav esivedu, aga ikkagi on tore, kui ta natuke nagu kõrvale kaldub ja ma siis superosavalt ta tagasi teele saan. Esmaspäeval oli korraks selline tunne, et ma jään kinni. Hakkasin maja eest startima ja rattad käisid all ringi. Silmanurgast nägin, et paar suure südamega naabrimeest olid ka väljas ja mõtlesin, et kui ma pean, siis lähen oma ripsmeid volksutama. Aga ma hoopis tagurdasin natuke ja sain mahuti hangest välja. Täiega uhke olin enda üle, et ma täitsa ise, ilma ühegi mehe abita, nii kaval ja vinge olen. 

Lumi. Ma ei taha halvasti öelda ja ehk oleks targem üleüldse suu kinni hoida, aga mis värk sellega on, et natuke lund kukub taevast alla ja keegi ei oska enam autot juhtida. Täna hommikul sõitis üks vend mu ees keset teed, kaherajalisel tänaval ei suutnud ta otsustada kummal rajal sõita. Ja lisaks sõitis ta 30 km/h. Kui nii hirmus on, siis kas tõesti on vaja autoga sõita? Taksod on meil olemas ja bussid. Keegi ei vaata su peale viltu kui sa olemata kindel oma sõiduoskustes või sõiduki võimetes libedaga hakkama saada, oled mõistlik ja valid ajutiselt teised liiklemisvahendid. Aga noh, mida ma ka tean. Huligaan nagu ma olen. 

Teate, ma juba tükk aega ootan seda matsu. Mul on 12 aastat load olnud ja paar plekimõlkimist ainult hinge peal. Mul pole isegi ühtegi liiklusohtlikku olukorda olnud nende aastate jooksul. Pole ise tekitanud ega pealt näinud. Või noh, see on ilmselt vaieldav, et mis on liiklusohtlik olukorda ja mis pole. Kui ma olen teinud möödasõite, siis keegi kindlasti ütleks, et ma võtsin ebamõistliku riski. Olen ise pidanud pidurdama, sest keegi teine on teinud möödasõitu ja seetõttu kaldunud vastassuuna vööndisse ja kui ma poleks pidurdanud, siis kes teab. Aga need hetked on olnud korraks. Hetkeks lööb adrenaliini kõrgeks ja viieka pärast ei mäleta, et selline asi üldse oli kunagi. Minu jaoks see ongi normaalne liiklemine. Juhina jälgid toimuvat ja kasutad talupojamõistust, mitte ei aja taga oma õigust. Mis on toonud mind tänasesse päeva, kus mul on tekkinud liigne enesekindlus. Ja ma tean, et see on ohtlik. Sellest tundest enne üle ei saagi, kui mingi väiksema pauk käib, mis reaalsuse meelde tuletab. Seda pauku ootangi.

Ja siin ei ole vaja mulle soovitada, et mine kardirajale või kuhugi põllule driftima ning ela ennast välja. Selline "välja elamine" just soodustab mu liiklusnahaalsust. Tundsin seda väga tugevalt siis, kui Body Combati trenni tegin. Kui mõnele on selline trennis vihaselt rusikatega vehkimine maandav, siis minus tekkisid vastupidised tundmused. Raske südamega loobusin selles, sest teadsin, et jätkates mu agressiivsus kasvab. Ma peaks vist hoopis mingi pikema sõidu ette võtma, ma ei tea Võrru või Pihkvasse. 

Mu laps joonistas pildi. Ütlesin, et minu meelest täitsa minu moodi. "Pff, mis asja, ei ole üldse! Kuidas sa siis ei näe, et ta on palju noorem!" Karm.

Muide, ma jagasin ära, miks ma nii tundlik siin olin. Lihtlabane vitamiinipuudus. Miks keegi mu tarkadest lugejatest mu tähelepanu sellele ei pööranud? Igatahes, nüüd krõbistan B-vitamiini ja tuju kohe teine. 

"Minu Viljandi" saatsin Viljandisse. Vastu saadeti mulle üks teine raamat. Ja šokolaadi. 

Paha tüdruk on jumala hea olla. Seda ma ütlen küll. Täpsustama ei hakka, mõelge mida tahate ja ma garanteerin teile, et te vaid riivate mu pahelisuse pealispinna kõige ülemist kihti. Kui ma oleks teadnud, et mul paha olemine nii hästi välja tuleb, oleks seda juba ammu tegema hakanud. Ja mina veel arvasin, et ma mitte milleski hea pole!