Raamatupidaja helistas. Soovis õnne. Imestas, et kas ma ikka päriselt olengi sel päeval sündinud. Ta igal aastal imestab. Mul juba viies aasta selles firmas jookseb. Ei no jah, mis parata, pole liikuv püha. Kord sai nõnda juba sünnitud, nüüd on üsna jupiks ajaks nõnda. Mis teha. Ega minu käest väga ei uuritud, et kas mulle ikka sobib, või on mõni teine püha paslikum. Kui oleks küsitud, võinuks ju muulgi ajal ilmale tulla. Kuigi, kui nüüd mõelda, siis mulle isegi nagu täitsa kõlbab, olingi ju selline, noh, sõbralik.
Ja Pealikuga leppisime ära. Ma ei öelnud midagi. Kuigi keel sügeles hirmsasti. Aga ma otsustasin, et jätan. Olin oma keelega juba piisavalt tujusid rikkunud. Mõtlesin, et kui ta küsib, et miks ma ei vastanud miskit, siis kostan, et ei taht teda piinlikusse olukorda panna, et ta haige peaaegu-sünnipäeva-lapse kallal võtab reede öösel. Aa ta ei küsindki mõhkugi. Hoopiski otsustas mulle maksta selle nädala eest, kui ma haigevoodis ennastsalgavalt tööd teha vihtusin. Ühe veaga. Ma siis arvasin, et ma ei peaks ka enam solvunud olema. Et kõik on unustatud ja rohkem me sellest inetusest ei räägi.
Kommentaarid
Postita kommentaar