"Ilus Elviira. Burleskne jutustus"
Mudlum
Toimetaja Marika Mikli
Eesti keele sihtasutus, 2015
224 lk
"Need on elu kuldsed hetked. Isegi kui on juba kolmkümmend aastat nunn oldud, räägitakse ikka oma meestest, neist, kes sul olid, või neist, keda sul ei olnud, ja mingi pühadus selle vastu ei aita. Justkui inimese elul iseeneses ei oleks eesmärki, justkui vajaks ta alati kedagi teist, kelle kaudu olla, ja kui natuke hoogu maha võtta ja järele mõelda, siis pole siin ju mingit valet. Inimene üksi ei tähendagi mitte midagi. Isegi iseendale."
***
Lugu sellest, kuidas naine otsib meest. Lugu ilusast naisest, kellel meestega kohe üldse ei vea. Ei kodumaiste ega välismaistega. Lohutust pakub baar ja sealsed sõbrad. Vahel ka mõni mees, kes end päevaks-paariks koos daamiga tolle diivani peale eksib.
***
"Aga oli ka imelisi ja seletamatuid juhtumeid. Jumal teab, kellega ta jälle koos pummeldas, aga igal juhul olid hommikuni vastu pidanud ainult nemad kaks. Nad olid ennast selgeks joonud, teisele vaimsele tasndile, ülem-universumisse, kus nende hinged vaatasid teineteist otse ja segamata. Ilma igasuguste sõnadeta hõljusid nad kirkas ja klaaris mõistmises, nii sügavas, et see süübis igaveseks nende närvirakkudesse. See polnud ei armumine ega meeldivus. Ei midagi meelelist."
***
Nagu loeks oma blogi! Nii palju äratundmist. Ma ei saa öelda, et rõõmu, sest kuigi mitmed lood suunurka kergitasid, siis rohkem oli nendes lugudes kurbust. Ja üksindust. Sellist üksindust, mida saab tunda vaid siis, kui ollakse justkui suhtes. Vallaline pole, aga igapäevast elu elad ikka üksi. Üksi koristad, üksi käid poes, üksi ärkad ja üksinda uinud.
***
"Muudkui helistas, igavene tüütus, ja kui peale hulka otsitud vabandusi pidi lõpuks talle sõnaselgelt näkku ütlema, et kahjuks ei taha üldse sinuga kuskile tulla, siis oli muidugi jälle tegemist sedasorti solvujaga, kes pärast kunagi tere ei ütle ega tee tundmagi."
***
Mudlum oskab inimhinge kenasti näha. Tabada seda hetke, kus sotsiaalne etikett näeb ette teatud käitumist ja tundeid, aga reaalsus on midagi muud. Nagu näiteks vana-aasta õhtu ja Jaanipäev. Peaks olema pidu ja seltskond ja lõbus. Aga mis on tegelikult? Ja kui sul pole pidu ja seltskond ning lõbus, siis kas oled sina vigane või oli algusest peale ootus liialt kõrgele kruvitud?
***
"Elviira ei teadnud veel ette näha, et kunagi tulevad päevad, kus ka 30 eurot tunnis makstes ei leia kedagi, kes tema unistuste kodus värviks ja pahteldaks. Töömehed käisid heal juhul kaks korda vaatamas, kaksteist korda lubasid tulla ja peale mõnda päeva olid nad millegipärast kadunud, jättes maha kilekoti oma tööriietega. Elviira oli täiesti veendunud, et sellise inimkao põhjustab tema isik."
***
"Kui palju üldse antakse elu jooksul seda täielikku õnnetunnet, kohustuste ja muredeta usku sellesse hetke, vajaduseta loota, kinni hoida, meeldida, kuhugi jõuda? Ei ole võimalik petta saada, kui pole midagi kokku lepitud, loodetud, lubatud... Vabadus!"
***
"Järjest vähem tõmbas Elviirat seltskonda. Inimesed väsitasid, ta ei viitsinud neid vaadata, nendega rääkida ega ennast viisakalt üleval pidada. Eriti vähe viitsis ta ennast pärast süüdi tunda, kui oli laua peal tantsinud, võõraid klaase tühjaks joonud või mehi kingadega loopinud. Ta tahtis ainult üht - kiiresti kustuda. Täielikku, mõteteta pimedust pea sisse. Ostis pudeli, pani selle kodus laua peale, istus maha ja jõi tühjaks, jälgides osavõtmatult, kuidas pilt servadest ähmasemaks tõmbub, värelema lööb ja tasapisi kaob. Nii oli hea."
Kommentaarid
Postita kommentaar