Ühel päeval ma ta kätte saan!

Niisiis. Jätkame sellest kohast, kus ma sain teada, et mu laps on lähikontaktne. 

Nagu öeldud, siis hakkasin mul kohe igasugused sümptomid. Kipitus kurgus, nõrkus, peavalu. Hoidsin madalat profiili, trenni ei roninud. Väsimus oli julm. Magasin kogu aeg ja olin ikka läbi nagu eelmise hooaja trendid. 

Nädalavahetuseks olin ma ennast juba täiesti haigeks mõelnud. Palavikku mul jätkuvalt polnud, ikka minu tavaline 36,1. Jah, ma tean, et madalavõitu, aga kui mul vaatab kraadiklaasi pealt vastu 36,6, siis mina olen täiesti kutu ja palavikuga maas. Ma ju kogu aeg räägin teile, et ma olen imelik, see ei tohiks šokina tulla. Mul oli nõrkus, üsna pisut kurgus kriipis, ajas iiveldama ja kõht tegi äärmiselt kummalisi trikke. Külmavärinad olid ka. Ühesõnaga, ma olin kindel, et mul on ikkagi roona. Nädalavahetuse veetsin pidžaamas ja isegi ei põdenud selle pärast. Iga paari tunni tagant tegin jälle uinaku, sest kuigi ma lillegi ei liigutanud, siis tunne oli selline, nagu ma oleks ikka veel väikelaste ema, kes ei saa öösiti korralikult välja puhata. 

Esmaspäeval läksime koos Krahv von Kolmandaga testile. Ma helistasin oma perearstile ja palusin testi, kirjeldades ka sümptomeid. 

Teate, mul oli väga põnev. Ma ju põhimõtteliselt aasta aega olen lootnud, et ma saaks. Unistasin juba, kuidas ma kirjutan pikki ja tihkeid halapostitusi sellest kui igav mul isolatsioonis on ja kui mõttetu on elu kui kodust välja ei saa. 

Panime poisiga piduriided selga, kammisime juuksed kenasti kõrva taha ja läksime. Ma arvan, et pojal oli ka parem tunne, et ta ei pea üksi seda tsirkust tegema, vaid saame koos minna ja mind ka urgitsetakse. Läksime kohale ja pidime natuke järjekorras seisma. Kuni me oma korda ootasime, vaatasid parklas autojuhid meid altkulmu. Või vähemalt nii mulle tundus. Noh, et mingid leepratõbised. Igatahes, neiud olid väga toredad. Uurisid, et kas me oleme juba varem käinud ja imestasid väga, et me alles esimest korda. Koroonasüütud. Pea paluti taha kallutada, suu lahti teha ja ora aeti sisse. Kõditas ühelt poolt ninasõõrmes ja teiselt poolt. Vabandas, et ta pikalt teeb, sest muidu ei pruugi piisavalt lima kätte saada ja ma pean tagasi tulema. No väga hull ei olnud. Pigem kõdi, kui valus. Kuigi ega mõnus ka ei olnud. Poisil oli vist hullem, vähemalt ta kaebas rohkem. 

Tulime koju ja ma valmistusin korralikuks põdemiseks. Valasin vitamiinijoogi välja, lugesin raamatut, vaatasin seriaali ja saatsin kõigile sõpradele ning peikadele sõnumid, et hoidke nüüd pöialt, et mul ikka blogimaterjali tuleks. 

Õhtul tuli juba sõnum, et ma negatiivne. Ei no tõesti! Kuidas mul ikka ei vea? Ma juba olin haige, praktiliselt suremas. Kõht oli juba mitmendat päeva täiesti keerdus omadega. Miks mul ei võiks see roona juba ära olla? Miks? Kuidas see isegi võimalik on, kui meil on pool maailma selle ühe tõve käes põlvili ja ma saan hoopis mingi muu viiruse endale? Kust ma selle siis sain? Ja miks mulle seda teist kaasa ei antud? Nagu kaks ühe hinnaga või nii. Jäi veel viimane lootus, et kuna poisi testi tulemust veel ei saanud, siis äkki tal siiski on ja mul oli valenegatiivne. 

Poisi tulemust ma ei saanudki. Ma arvan, et kuna ta oli mul ka sama telefoninumbriga seotud, siis neil süsteem vaatas, et see juba sõnumi sai. Seega, tundub, et me mõlemad negatiivsed. Mis lohutas mind ainult seetõttu, et vähemalt polnud ma seda oma töökaaslastele edasi andnud nendel päevadel kui ma vapralt väsimusest ja iiveldusest hoolimata kontoris käisin.