Mis sul viga on?

Naudin suve. Päikest ja soojust. Raamatuid olen lugenud. Rühmatrennides käinud. Natuke ka vastassooga suhelnud, aga ma tunnen, et ma olen nii pettunud selles ürituses, et ma ise norin tüli ja midagi head sealt tulla ei saagi. Mulle tegelikult ei sobi see netis tutvumine. Kuigi, kellele üldse sobib? Aga noh, mul on ju see iseäralik kiiks, et ma armun ainult neisse, keda ma juba tunnen. Kes tahab hullult analüüsida ja diip olla, siis jah, olen haiget saanud ja mul on usaldamisega raskusi. Nii et ma ei tea, mida ma seal Tinderis üldse teen. Meelt lahutan. Inspiratsiooni otsin. 

Üks mees ütles mulle hiljuti, et mul on midagi viga. Nii ütleski, et "järelikult on sul midagi viga", sest ma olen aasta jooksul käinud umbes 30ne mehega circa 50nel kohtingul ja olen ikka veel üksi. Ainult, et ta ei tahtnud mulle öelda, mis mul viga on. Viskas toru hargile ja kõik. Keegi ei taha. Viisakad vist. See, et mul midagi viga on, see pole mulle mingi uudis. Ma olen sellest siin blogis korduvalt kirjutanud. 

Korraks peatun veel sellel, et ma olen nii paljudega väljas käinud. Tõele au andes, oli viga nii paljudega välja minna ja oma aega raisata, sest ma teadsin juba enne kohtumist, et need mehed mulle pinget ei paku ja läksin viisakusest, sest nad käisid peale ja mingi osa minust mõtles, et "aga äkki ta on päris elus normaalne". No viga ilmselt minus, aga ei, kordagi pole olnud seda, et muidu on mõttetu mees, aga kokku saades on prints valges sedaanis. Kohtudes on kõik mehed olnud veel hullemad, kui ma olen endale ette kujutanud. Aga viga on minus. Ilmselt nad minu juuresolekul muutuvad sellisteks, on ju. Kõikidest nendest kohtingutest on mulle päriselt-päriselt meeldinud 2 meest. Ja nemad ei tahtnud mind. Ühele ei sobinud see, et ma olin usklik ja teise puhul ma ei saanudki aru, milles kühvel seisnes. Justkui oli huvitatud, aga mitte piisavalt. Ja need teised 28 ei pakkunud mulle lihtsalt piisavalt pinget, et ma oleks soovinud seda asja jätkata. 

Mõned korrad püüdsin küll. Hambad ristis. Mõtlesin, et äkki ma aja jooksul lepin nende kiiksudega, ehk nad lõpuks muutuvad mulle armsaks. Aga ma ei suutnud. Vastumeelsus kasvas aina suuremaks ja lõpuks ma ikkagi katkestasin selle. Nimekiri asjadest, mis mind meeste juures häirivad: pikkus alla 180cm, ülekaal, higistamine, ebameeldiv lõhn, juhilubade ja/või sõiduki mitte omamine, üürikorteris/ema/"eks" naise juures elamine, düsgraafia, klammerdumine ja ninnu-nännutamine, matslikus, koonerdamine, õelus ja loomulikult ebarahuldav seks. 

Muidugi on olnud ka neid mehi, kes ise mu vastu piisavalt huvi ei ilmutanud. Ma ei väidagi, et 100% on olnud vastumeelsus minu poolt. Kui siin suur lockdown oli ja muud kohtumise võimalust, kui väljas jalutada polnud, siis käisin ma suhteliselt igal õhtul uue mehega jalutamas. Pooled neist kadusid lihtsalt ära. Küsisid mu numbrit ja oligi kõik. Noh, mis siin ikka väga analüüsida, ju ma siis ei meeldinud neile piisavalt. 

Umbes kolmel korral on juhtunud ka nõnda, et on tekkinud väga tore klapp ja jutt on sujunud, mehed on olnud huvitatud juba on ka kokku lepitud kohtumine ja siis nad ühtäkki, selgest taevast, saadavad sõnumi, et tead, ma arvan, et sa väärid paremat ja mina pole sulle õige. No pole ma ka neid veenma hakanud, et nad eksivad. Kuigi vastupidist on küll olnud. Kui ma ise olen mõnele kutile öelnud, et tead, sa väärid paremat. Viimane kui üks neist on hakanud selgitama, et ei vääri nad midagi ja mina käin neile küll, sellise tulehargina nagu ma olen. Mis ainult kinnistab minu teooriat, et mehed vajavad suhteid rohkem kui naised ja on valmis suhtes olemise nimel vabatahtlikult kannatama, peaasi et nad üksi ei peaks olema. Sest, kui sa oled üksi, siis järelikult on sul midagi viga... Ilmselgelt.

Igatahes, ma olen natuke hõre seest praegu. Üsna natuke. Võibolla oleks hõredam, kui poleks seda üht silmarõõmu, kes mu näole siiski igal hommikul suudab naeratuse võluda. Puhtalt platooniline, mõistagi, ja loomulikult kättesaamatu. Aga tuttav. Keegi, keda ma usaldan. Ja kes pakub piisavalt närvikõdi, et ma julgen mõelda, et ehk vaatamata oma vigadele, pole ma päriselt vigane, mõistad? 

Ma kahtlustan, et minu peamine viga on ilmselt see, et ma olen kõigest hoolimata endast natuke liiga heal arvamusel ja ei taha teha kompromisse. Alandlikkusest jääb puudu. Nagu ikka.

Aga jah, et mitte teha täiesti uut postitust, sest ma kardan, et mul pole väga palju sisu sinna juurde toota, siis vahetan teemat ja lühidalt mainin ka kaht raamatut, mis mul on õnnestunud läbi lugeda.

"Suhteliselt kehvad lood"

Kristi Rebane

Toimetanud Hanna Veskioja

Kirjastus Tänapäev, 2020 

174 lk

Kalambuurid mulle meeldivad. Sõnamängud on nii vinged. Antud teos keskendub suhetele ja toob mänguliselt välja, mis on teatud ametiesindajate head ja vead. Natuke painavaks muutus, lühidusele vaatamata, tekkis kuidagi selline tunne, et no polegi kedagi võtta, kõigil mingid vead... või oota, sellest ma ju juba pikalt laialt kirjutasin postituse.

"Sosinamees" originaalis "The Wisper Man"

Alex North

Tõlkinud Marge Paal

Toimetanud Ivi Vinkler

Kirjastus Pegasus, 2020

394 lk

Selliseid psühholoogilisi trillereid on just suvel mõnus lugeda. Võtad hommikul ette ja õhtuks on loetud. Muidu hoiab öösel üleval ja seda me ju ei taha, ega. 

Minu meelest väga tore lugu. Ühtlane ja siduv. Keegi mainis, et liiga palju liine ja tegelasi, aga minu meelest just parajalt ja kõik need tegelased toetasid üksteist nii, et kokku moodustus mõnus tervik. Lõpp oli ka hea, lihtne ja loogiline. Minult sai maksimum punktid. Ilmselt selline raamat, mille sisu paari kuu pärast enam ei mäleta, aga kõhedikud ongi ju selle eesmärgiga kirjutatud, vähesed neist on sellised, mis jäävad sinuga kaasa aastateks. 

Hetkel on mul pooleli "Portnoi tõbi" ja "Ja tee lõpus on ookean". Esimene on hüsteeriliselt naljakas, aga üsna ropp, seega ma ei tea, kas ma sellest siin blogis mingeid remarke jätma hakkan. Teine on selline, kummaline. Pole tast sotti veel saanud, et mis asi ta on, väga teistmoodi raamat, kui ma harjunud olen. 

Selline postitus see kord. Järgmisest nädalast on mul puhkus, siis ma tõenäoliselt satun veelgi vähem kirjutama.