Tervitusi teisest ilmast!

Appi, ma arvan, et mul pole nii pikka blogipausi vist olnudki sellest ajast, kui Plaan B ilmavalgust nägi! Tavaliselt on ikka nii, et iga kord kui ma pidulikult luban, et ma nüüd elan "päris" elu ja jätan teid rahule, siis tuleb postitusi nagu Vändrast neidsamuseid.

No loomulikult olen ma teid taga igatsenud! Teinud agarasti pilte ja mõelnud, et kui ma lõpuks kontorisse tagasi pääsen, küll ma siis teile kirjutan, eks ole. Aga näete, kirjutan nüüd, sest kardetavasti tuleb mul kontorisse naastes vahepeal koguni tööd teha ja selle mu mäluga on ka nii nagu on. 

Nii, alustame siis algusest. 

Töö. Ma võtsin lisatööd endale. Sest raha. Igatahes, ma käin nüüd aegajalt ühes suures Majas, kus müüakse Kaupa ja komplekteerin seal veebitellimusi ning pakendan neid. Ütleme nii, et kogemus. Esiteks on see, et ma pole sada aastat füüsilist tööd teinud. See, et ma oma kodus natuke lammutan, ei loe, see on endale. Teiseks, ma pole sada aastat naiskollektiivis töötanud ja noh, kogu austuse juures, naised on bitchid. Kolmandaks, mul on täiesti uuel tasemel respekt lihttöö tegijate vastu. Jah, olen teinud, aga seesamune mälu, unustan ju ära, kui raske ja kui naeruväärselt vähe selle eest makstakse. Ma püüan sellele eriliselt mitte keskenduda, sest muidu mul kaob kogu motivatsioon oma vabast ajast end kuhugi kaevikusse tööle utsitada. Igatahes, ma ütlen selle kohta Kogemus. Ja Alandlikkuse Õppetund. Aga tore on ikkagi. Vahelduse mõttes väga fun. Vaatan, ehk ma kunagi kirjutan sellest pikemalt ka, aga praegu on nõnda.

Vaktsiin. Murdusin ja käisin süstil. Terviseametilt tuli kiri, et kui ma soovin, siis võin. Noh, mul siiani sügavalt savi sellest, aga eeldades, et maailm on muutunud, tundus mõistlik ära teha, sest äkki nad ei luba mind muidu reisile. Kõik oli väga kerge ja lihtne. Regasin ennast ära, tulin õigel ajal kohale, sain käpa peale templi ja kardina taga üks ääretult sõbralik daam kiitis, et mul nii heas vormis käsivars. Ma tagasihoidlikult vastasin, et kirjas ju paluti, et käsivars oleks kergesti ligipääsetav. Tema pilgust sain aru, et ta ei kiitnud mitte mu trenditeadlikust vaid hoopis mu kauneid lihaseid. Nagu, ma mitu päeva olin veel rõõmus ja roosa selle peale. Süstikoht hakkas valutama alles mitu tundi hiljem. Selline lihasvalu oli. See valu püsis paar päeva. Muid sümptomeid mul polnud. Või nii ma arvasin...

Lõpetamised. Sel aastal pidi põhikooli lõpetama Krahv von Kolmas ja Esmasündinu Polütehnikumi. Kaks päeva enne puhkuse algust sain mina aga äreva telefonikõne Krahvi klassijuhatajalt, kes rääkis mulle hästi kiiresti ja nõudlikult, et nüüd on nii, et ma pean kohe-kohe, tunni aja jooksul, saatma avalduse kooli direktorile, et ma olen nõus sellega, et mu laps lõpetab põhikooli kahe mitterahuldava hindega tunnistusel. Ja et kui ma seda teen, siis on mu lapsel võimalus vähemalt Kopli Ametikooli saada, sest muidu on ta elu rikutud. Eem... Nüüd, see on see koht, kus minu emainstinktid välja löövad. Kui keegi hakkab mu lapsi ähvardama ja paneb mind sundseisu, kus ma pean oma käega kirjutama alla avaldusele, et nüüd saab minu pojast Maxima kärulükkaja, siis andke andeks, aga not in this lifetime! Küsisin õpetajalt, et mis on alternatiivid? Mulle kinnitati korduvalt, et alternatiive pole. Kirjutagu kähku avaldus, sest muidu on kõik läbi. Aga nii on vähemalt Kopli Ametikool... seda Kopli kooli reklaamiti ikka mitu korda. Ütles seda toonil, nagu oleks too kool spetsialiseerunud tulevaste roolijoodikute, elatisrahast eemalehoidjate ja naisepeksjate väljaõppele. Enivei. Lubasin õpetajale, et saadan avalduse, sest noh, mulle ju väideti, et muud varianti pole. Kursust kordama teda ei jäeta ja kõik. 

Lõpetasin kõne ja valisin Haridusministeeriumi infonumbri. Üks kena daam vastas mulle ja selgitasin talle situatsiooni. Tema ütles, et ma olen sel päeval juba mitmes inimene, kes sarnase murega ministeeriumi poole pöördub! Et lapsevanematele teatatakse lõpetamise päeval, et ei saagi lõpetada ja muudkui kirjutagu oma lapse tuleviku väljavaadetele surmaotsus välja. Suunas mind üldharidusosakonna asejuhataja jutule. Selgus, et pole see ainuke võimalus. Nimelt on meie kena riigi haridussüsteem nõnda üles ehitatud, et kui juhtub ülaltoodud situatsioon, kus laps peaks lõpetama puudulike hinnetega, siis peab kool pakkuma täiendava õppetöö võimaluse, et kodanikul oleks  võimalik oma hindeid parandada. Ja alles siis, kui kodanik pole oma tulemusi suutnud parandada, võin ma, aga ei pea, kirjutada vastava avalduse, et ok, andke see tunnistus ja istutada oma põnni Kopli trammile. 

Saatsin kirja kooli direktorile, klassijuhatajale ja õppealajuhatajale. Kirjutasin, et sain sellise kõne, kus mind survestati ja selle peale võtsin ühendust ministeeriumiga ja nimetasin ka ameti ning nimeliselt selle proua ära, kellega mul kena vestlus oli. Umbes 6 minutit hiljem helistas mulle õppealajuhataja ja hakkas asja siluma. Oi, et te saite raudselt klassijuhataja jutust valesti aru ja kõne all olev avaldus on siiski eelkõige minu poisi huvides, et tal oleks võimalik kuhugi oma dokumendid sisse viia, sest kui ta teeb seda alles augustis, siis on võimalused piiratud. Noh, me võtame selle riski. Teades oma last, et pole tegelikult tegemist õppevõimetu indiviidiga, vaid lihtsalt laisaga, kes on nüüd seoses koroonaajastuga veel oma laiskuses uuele tasemele jõudnud, pole mul erilisi kõhklusi, et ta need kaks õnnetud aastahinnet augustiks positiivseks suudab mudida. 

Tegelikult ma pean ütlema, et ilmselt kogu see kool vihkab mind juba südamest. Pole see esimene kord, kui ma vastu hakkan. Kärbsega on neid lahinguid olnud rohkem, aga pole ka teised lapsed mängeldes läbi põhikooli liuelnud. Ja ma usun, et see kiire reageerimine kooli poolt minu kirjale oli ka rohkem tingitud sellest, et ma Ministeeriumisse helistasin. Ilmselt arvasid, et kes seda hullu teab, pärast võtab veel mõne ajakirjanikuga ühendust ja on seda jama vaja. Konkreetse kooli maine on niigi viimase 20 aasta jooksul halastamatult lõunakursil. 

Ma ei kirjuta seda lugu siin üldse kerge südamega, sest kellele ikka meeldib tunnistada, et tal on kodus üks meeter üheksakümnene ohmoon, kes ei suuda isegi põhikooli lõpetada. Kirjutan sellepärast, et ehk on lugejate hulgas lapsevanemaid, kellele sellest infost kasu on. Sest kui ma helistasin Teadusministeeriumisse, öeldi mulle, et ma olin tol päeval mitmes helistaja sama murega. Aga kui paljud ei helistanud? Kui paljud lasid end mõjutada õpetajate tungivatest pealekäimistest ja väidetest, et alternatiive pole ja see on ainus võimalus? Kas Kopli Ametikoolis on minu pojale üldse enam ruumi või peab järgmist hooaega ootama?

Ja aktusel käisime ka. No ei saanud tunnistust, küll saab. Aga klassikaaslaste ja õpetajatega võiks ju hüvasti ikkagi pidulikult jätta. Aktus on väga hästi organiseeritud. Kuigi 9ndaid oli kokku 3, siis oli kõigil eraldi aktused. Seega poole tunniga oli ametlik osa purgis. Paar tähelepanekut. Esiteks - mis värk nende pükskostüümidega on? Neil pooltel tüdrukutel olid pastelsed laiad püksid ja pintsakud üll. Ja need, kellel olid kleidid, kandsid tenniseid. Poisid olid enamasti kõik viksid ja viisakad. Üks naljatilk oli seal ka muidugi, kes tuli platvorm tossudes ja maskiga. Aga jah, ma vist vanaks jäänud või midagi, aga kuidagi vähe oli seda pidulikkust. Need paar tütarlast, kes olid endaga vaeva näinud, tundusid kogu selle seltskonna taustal kohatud. Kurb. Teiseks - alati on sellistel üritustel see üks tüüp, kes tuleb kohale, jääb hiljaks, kelle telefon ei ole hääletule režiimile seadistatud ja kes direktori kõne ajal hakkab oma lilleümbrispaberit voltima ja sirgeks siluma. Tõesõna, ma oleks talle tahtnud signaali anda. Kolmandaks - me peame rääkima lilledest. Lilled on kallid. Ma tean. Supermarketist saab 5 euro eest 7st roosist koosneva buketi. Ma saan aru, sa tahtsid ilmtingimata lilli kinkida, mitte - ütleme - šokolaadi või midagi muud nunnut. See on okei. Mis ei ole okei, on see, et sa ei suuda seda paganama kile ümbert ära võtta ja teeselda, et sa oled selle viha lillepost saanud. Eks. 

Härra Esmasündinu lõpetas eriala neljade-viitega

See paganama kuumus. Ma tean, ma tean, ei tohi vinguda. Niigi vähe meil ilusaid suvesid, võtkem vastu ja nautigem, raisk! Ja ma tahaks, ma päriselt ka täiega tahaks. Aga mul on selles kuumas selline tunne, nagu ma oleks purjus. Ja ma pole tegelikult juba mitu nädalat tilkagi joonud, sest solidaarsus, esiteks (tervitades Maed!), teiseks, ma ei taha lihtsalt praegu. Ja siis läks mul nahk täiesti käest ära. Ilmselt mõtlete nüüd, et ma olen igasuguse piinlikustunde minetanud ja muudkui postitan endast pilte, kus mul kõht ripub põlvini ja kirjeldan kuidas ma lekin igast avausest jne. Aga no see on ebareaalne mis toimub! Mul pole tiinekana ka nii palju punne olnud. Nutma ajab lausa! Proovisin heaga, proovisin halvaga, midagi ei muutunud. Viimases hädas läksin apteeki. Kiskusin oma rinna paljaks, lükkasin letti ja anusin, et andke mulle miskit, mis mind uuesti 40-aastaseks täiskasvanud naiseks muudaks. Muidugi tahaks ma noorema välja näha, aga mitte nii noor! Apteeker vaatas, kutsus veel ühe kaema ja nii ma seal olin, kogu oma inetuses nende ees valla. Hakkasid filosofeerima, noh, et äkki mul päikse allergia. No eip, sest ma selle hullu kuumaga istun kardinate taga, imen kõrrest jääkuubikuid ja ei näita ennast päikesele. Käisin ise variandi, et ma nüüd alkost teen pausi, äkki see? Jaa, see võib olla. Ja vaktsiinist võib olla. Ja äkki mul kreemid vanad ja baktereid täis. Ja äkki mul menopaus. Ja äkki see kuum ilm ei istu. Või maasikad. Ühesõnaga, midagi nad mulle ei müünud. Ütlesid, et mine koju ja kui paremaks ei lähe, siis tule nädala pärast tagasi. 

Siis läks mul veel nõudepesumasin katki. Või nii ma arvasin. Helistasin parandajale. Tuli kohale ja selgus, et hoopis voolu pole pistikupesas. Helistasin elektrikule, see kes mul möödunud aastal freesis, kaabeldas ja ühendas ning lõpuks mu välja kutsus ja ma talle viisakalt korvi andsin. Kutt vastas ja kui olin end tutvustanud, teatas, et ta teab küll, kes ma olen, tal mu number telefoni salvestatud.... Oookeeeiii. No tule tee oma käkk korda paluks, meil siin eelmine sajand, kõik peavad käsitsi nõusid pesema, ennekuulmatu! Tuli, tegi korda, ära minnes veel muuseas mainis, et tal on jätkuvalt ainult üks taldrik ja kahvel pesta. No tegelt!

Nii, mis veel? No raamatukogust ma käristasin küll portsu raamatuid koju, aga nagu öeldud, siis selle leitsakuga ei suuda ma muud teha, kui Netflixist "Sõpru" vaadata. Isegi trenni ei jõua teha, kuigi võiks, spordiklubis on vähemalt jahe. 

Nii, nädal aega on mul veel puhkust, ei luba, et ma vahepeal jaksan arvutit käivitada. Loodan, et sellest mammutpostitusest jagub nüüd mõneks ajaks. Musi ja kalli kõigile fännidele ja trollidele! Muah! 😘