Seljapekist

Otsustasin Kärbest harida. Tutvustada talle kodukanti. Et kuidas saab meilt Glehni lossi juurde ja Õismäe tiigi äärde. Tegelikult oli muidugi samme vaja ja kuna mul hetkel kõrvaklapid pigem ei tööta, siis tegin nägu, et ma oma lastest hullult hoolin. Kõndisime seal ja rääkisime täiesti tavalistest asjadest. Nagu seljapekist, näiteks. No tegelikult mitte seljapekist, rääkisime liikumisest. Tähtsalt seletasin, et inimese keha on loodud liikuma ja kui liiga kaua ühe koha peal vedeleda, siis tekivad lamatised ja sellepärast peab ka koomas olevaid inimesi iga paari tunni tagant veidi nihutama. Ja et kõige loomulikum viis ongi kõndimine, sest siis kõik lihased kehas teevad tööd ja nii saab ka seljapekist kõige efektiivsemalt lahti. 

Kärbes uuris, et mis asi see seljapekk on. Lubasin, et ma kodus näitan talle. 

Seljapeki menüü

Kodus siis näitasin. Näpistasin oma voldid kokku ja lehvitasin lapse nina all, et näe, see ongi seljapekk. Ahah, mühatas, silmad juba arvutiekraanile kleepunult. Üle laua küsis Krahv von Kolmas, et miks ma nii paks olen. Kehitasin õlgu ja ütlesin, et geenid on halvad ja süüa meeldib ka hirmsasti.

Ma olen nii palju sellele mõelnud, et ma ise olen süüdi. No mida ma pean pidevalt halama, et issand kui paks ma olen? Sest mis paks, on ju? Täiesti normkaalus, pigem saledapoolne. Aga kui endast pidevalt negatiivset kuvandit luua, siis teised jäävadki uskuma. 

Ritsik rääkis nii toredasti oma postituses bikiinirantidest ja bikiinikehast. Et me vahime neid 25-aastaseid ja õhkame, et oih, tahaks ka sellist! Eriti halval juhul vaatame moeajakirjast hoopis 14-aastaseid ja mõtleme, et miks mina ometi selline pole. Ei no muidugi on ilus noort, prinki, siledat, saledat ihu imetleda, aga tulgem nüüd korra maa peale tagasi. Miks peaks olema normaalne või tervislik täiskasvanud naisel välja näha nagu alatoidetud teismeline? Miks on sellise keha omamine mingi saavutus? See peaks olema diagnoos! 

Lugejaile tahan kinnitada, et mu lapsed mind tegelikult paksuks ei pea, see oli Krahvi poolt nöök, et ma ise ka mõistaks, kui naeruväärne on mingist seljapekist rääkida suurus 34 juures. Kui ma eelmisel suvel endale üle 20 aasta bikiinid ostsin ja need esimest korda selga ajasin, vaatas Esmasündinu mind ja teatas mõnevõrra üllatunud pilguga: "Sa pole ju eriti paks!" Ei ole muidugi, ma olen seda lihtsalt terve su eluaeg korrutanud ja sa oled võtnud seda enesestmõistetavana, et ema on tüse. Nüüd alles vaatasid seda ema ja mõistsid, et kuule, midagi nagu ei klapi. 

Meestega on üldse nii, et neile ei maksa oma puudujääke - pekki, tselluliiti, arme või mida iganes, - mainidagi, sest nad ise ei oska selliseid asju tähelegi panna. Aga kui seda pidevalt rõhutada ja nina alla hõõruda, et näe vaata, siin on see seljapekk, kas sa siis ei näe või?, küll nad seda siis lõpuks märkama ka hakkavad. Nii et parem on neile oma kaunemaid kohti meelde tuletada. Eksponeerida siredaid jalgu, sügavat dekolteed, säravat naeratust ja lehvivaid juukseid. Siis nad ütlevad ka, et tead, sa pole ainult su kõht, see on väike osa sinust. Või et sa pole tselluliit, sul on seda. No ja kui nad ei ütle seda, siis pole nendega midagi peale hakata, las nillivad edasi neid 14-aastaseid kuni saavad.