15ndal oktoobril jäin ma haigeks. Peavalu, nõrkus, nohu ja üleüldine "halb olla". Ei, köha polnud, lõhna ega maitsemeel ei kadunud, samuti polnud mul ka palavikku. Käisin hommikul kontorist läbi, võtsin läpaka ja tulin "kodukontorisse".
Kuna just oli käinud Lõunamaa Pealik, kellele meeldib alati kõik aknad lahti kiskuda ja "värsket õhku" hingata, ning kes eriti ei hooli sekretärineiu külmetamisest, õieti ta ei usu sellesse, et meie siin Põhjamaal üldse külmetame, sest me peaks olema harjunud sellega, et meil on 10 kuud aastast halb suusailma ja keskmine temperatuur 10 kraadi ringis, siis ma arvasin, et ma sain lihtsalt külma. Viirushaiguse sümptomeid mul ju polnud.
Olid hoopis stressi tundemärgid.
Stressi tundemärgid ilmnesid mul esmakordselt välja augustis. Esimest korda kahekümne aasta jooksul lõi mul tsükli upakile ja (issand kui piinlik seda siin kirjutada, jube!) mul tekkisid nii suured hemorroidid, et ma ei saanud ei istuda ega astuda. Õnneks apteeker lohutas, et kõik see on ilmselt stressist ja mitte eelmenopaus, nagu mina juba kahtlustama hakkasin. Igatahes, sain oma ogalikega rahu sõlmitud ja ka tsükkel loksus õigeks. Stress jäi.
Stress tekkis juunis. Kui olid kõik need koolilõpetamised ja ebakindlus, et mis saab Krahv von Kolmandast, lisaks veel see, et raha oli mul ebanormaalselt vähe. Sellest ka vajadus lisatöö järele, mis tekitas omakorda stressi ja kuna ma lisatööd tegin oma puhkuse ajal, siis ei saanud ma ju stressist ka eemale. Ühesõnaga, sattusin spiraali. Ja kuigi samal ajal juhtus igasuguseid vahvaid ja toredaid asju ka, oli suvi ja oli kallis inimene kõrval, siis ka positiivsed asjad võivad tekitada stressi. Mul tekkisid suured uneprobleemid ja söögiisu hakkas ka hullu panema, kord süües nagu loom ja siis jälle päevade kaupa ei läinud ükski pala alla. Aga noh, pole midagi, eks ole, hambad ristis venitad ennast välja, oled tubli, rõõmus ja "normaalne". Küll see stress ise ära läheb, kui talle tähelepanu ei pööra.
Noh, septembris asjad loksusid paika. Krahv sai kooli, rahaprobleemid lahenesid. Stress jäi. Lõpuks olin ma stressis selle stressi pärast, mitte tingimata muudel põhjustel.
Lõpuks mu keha ütles üles. Ta oli ju enne juba üritanud mulle märku anda, et mul on vaja chill-pill võtta, aga ma võtsin siis hoopis mingeid teisi preparaate ja sundisin tal ennast kokku võtta. Noh, mis tal muud üle jäi, kui mulle keskmist näidata. Üldiselt on see sama soovitus mul ka kõigile neile, kelle heatahtlikud sõbrad käsivad neil end kokku võtta. Sa arvad, et ma ise ei taha ennast kokku võtta või? Sinu meelest mul on mugav olla ribadeks ja lõhki? Mh? Tead, mis mees...
Stressi puhul on põnev see, kuidas kõigile teistele tundub, et sul pole ju mingit põhjust stressata. Mille pärast sul stress on, küsivad nad. Eem, ei no tõesti, miks küll võib olla stressis üks neljalapse ema, las ma mõtlen? Mitte ühtegi, kahtegi, kolmegi, neljagi põhjust ei tule pähe... Veel oli hea soovitus, et "aga ära ole stressis". Just, sest see töötab nii, ma saan ise valida. Samamoodi nagu depressioonis inimene ei pea ju kurb olema, ta võib selle asemel olla rõõmus. Loogiline, lõpetage nende vaesekeste rohtudega mürgitamine, me just avastasime depressiooni ravimi! Kusjuures ka ebakindlusega võitlemise kohta olen ma kuulnud täpselt samu soovitusi: miks sa oled ebakindel, sa oled ju nii ilus-tark-osav, ja ära lihtsalt ole ebakindel, mina vaatan endale igal hommikul särava naeratusega peeglist vastu ja loetlen üles kõik imelised põhjused, miks ma üli-mega-äge inimene olen. Ei no mul on sinu üle hea meel, sa nartsissistlik tropp! aga mind sinu taktika ei aita, usu mind, ma olen proovinud.
Ainuke päriselt ka praktiline soovitus tuli sõbrannalt. Minna arsti juurde. Isegi kui mul olid välised stressitrigerid taandunud, siis kehas oli ilmselt tekkinud vitamiinide ja mineraalide puudujääk, mis lõhkus tervist juba teisel tasandil.
Helistasin siis perearstile ja palusin vereproovi. Mulle teatati, et praegu selliste asjadega perearst ei tegele, tehakse ainult vaktsineerimisi. Kas on okei, kui ma selle sõnumi peale natuke stressi läksin, või poleks pidanud? Uurisin siis veidi ärritunult, et aga kui nemad ei tee, siis kuhu ma peaks pöörduma. Küsiti, et mida ma tahan analüüsida. Sõbranna soovitas võtta põhjalik analüüs. Seda siis küsisingi. Seepeale ärritus omakorda vestluskaaslane ja uuris, et miks mul seda vaja. Küsisin, et kas ma pean põhjendama? No jah. Vaatas siis mu ravikaarti, millest selgus, et viimati tehti mulle põhjalik vereanalüüs.... mitte kunagi. Ma olen tema juures käinud 10 aastat. Ma pakkusin, et äkki see oleks piisavalt hea põhjendus juba, et kunagi pole mu verd korralikult analüüsitud ja kuna mul kuid tervis jukerdab, siis ehk alustaks baasanalüüsist? Selle peale lülitati sisse vana salvestis, et nemad ei tegele plaaniliste asjadega. Okei, siis ma ärritusin juba natuke rohkem, olin emotisonaalselt ülesköetud naisterahvas, ja uurisin, et kui nemad ei tee, siis kuhu nad mind suunaks, sest ma ikkagi tahaks nagu teada saada. Kuivalt teatati, et tulgu ma reedel perearsti keskusesse. Kes küsis, miks mul on stress? Te poleks stressis, kui peate oma perearstiga kaklema?
Nädala jooksul mu enesetunne märkimisväärselt ei parenenud, kuigi ma püüdsin võimalikult palju puhata, vedelikke tarbida, vitamiine võtta. Reedel läksin siis arsti juurde, jõudsin veidi varem ja olin ainuke inimene ooteruumis. Sain kohe arsti juurde, kes hakkas mind siis küsitlema, et millised kaebused mul on ja pani kõik hoolsalt endale kirja. Kuulas kopse - korras; mõõtis vererõhku - 120/95 ütles, et alumine veidi kõrge, aga ju see on tingitud olukorrast, kui süda muidu muret ei tee; katsus peopesi - ütles, et kontrollis kilpnääret, korras. Palus veel täita enesetunde testi, mille järgi mul on ärevushäire ja insomnia. Ja võeti ka verd veenist. Kogu see üritus võttis aega umbes 40 minutit. Kogu selle aja jooksul ei tulnud ühtegi teist patsienti. Kaks korda keegi helistas ja nipsakas pereõde vastas inimesele midagi ärritunult ning kui kõne lõppes, siis arutas valjuhäälselt kolleegiga seda, kuidas tüütud inimesed esitavad rumalaid küsimusi, umbes nagu kopsuvähk võiks olla nakkav. See, miks plaaniline ravi on ajutiselt peatatud, jäi mulle arusaamatuks. Oleksin aru saanud, kui minuga koos oleks seal olnud inimesed, kes tahavad lasta end kaitsepookida. Aga midagi ei toimunud. Samas, iseenesest tore, et arst ainult minuga rahulikult tegeles, ei kiirustanud, selgitas, miks ta mu käest ühte ja teist asja küsib.
Teisipäeval helistasin, et kuulda analüüsi vastuseid.
Korras. Kõik viimase peal. Hemoglobiin 126, ferritiin 20,9. Kolesterool oli kõrge, 6,5. See on mul alati kõrge. Kõik imestavad, et ise nii sale, kuidas sul kolesterool lae all on. No mis ma oskan öelda, ju need geenid siis ikkagi said mu kätte. Kolesteroolitase nimelt on vaid 30% ulatuses toitumisega seotud. Ma võin ainult porgandeid ka närida ja mul oleks ikka see vererasv kõrge. Kuna see on mul terve elu kõrge olnud, siis ei oska ma väga pabistada ka tema pärast. Kalamaksaõli võiks ju igaks juhuks juurde võtta, ehk on abiks. Teisi geene ma ju tellida ei saa. Südamehaigustesse läks nii isaema kui isa. Nad olid muidu kehakujult ja veidi priskemad, kui mina, aga see ei näi lugevat.
Kolesterooli kohta lugesin natuke netist. Nagu te eelnevat lõiku lugedes ilmselt juba aru saite. Et on hea ja halb kolesterool. Ja ma ju ei tea, kumba mul rohkem on, äkki ongi minuga kõik normis. Kolesterool kehas on nimelt vajalik ka selleks, et d-vitamiini, sapphappeid ja hormoone toota. Nii et ma tõesti ei tea, kuivõrd ma peaks nüüd selle pärast stressma?
Igatahes, ma ei teagi mida nüüd edasi teha. Nõrkus on ikka veel kehas ja eriti vingelt ennast ei tunne. Samas, äkki ongi lihtsalt oktoober? Või vanadus? Polegi midagi teha, lihtsalt üle elada.
Stress jäi. Tunnen, kuidas ta seal rasvapolstri all käärib.
Kommentaarid
Postita kommentaar