Detsembrised mõtisklused

Õigem pealkiri oleks "Detsembrised mõttetused", kuna pea on täiesti tühi. Ja blogides ringi vaadates, näib, et ma ei kannata selle all mitte üksinda. Muidu võiks mõelda, et inimeste fookus on jõulukuul mujal, tahetakse kinke teha, kodu kaunistada, perega aega veeta. Kuid ebamugav tõde on see, et kui see 24s kukub, siis kõik need kingitustekuhjad tuuseldatakse kolmekümne millisekundiga lahti, heal juhul tuleb mõni heakskiitev ühmatus ja tunnustav röhitsus praekapsast mugides, ja ülejäänud õhtu sügelevad kõik oma nutikate otsas ja oodatakse uut jõulu. Ja andestage, kui see küüniline näib, mida ma ikka tean, eks ole. Minu arvamus põhineb lugemisstatistikale. Kui ma olen eeldanud, et äh, kes see ikka leiab kiirel ajal blogisid lugeda, siis just nendel pikkadel pühadel on lugejate numbrid kõige kõrgemad. Inimestel on kodus igav ja nii nad blogides skrollivad ja meelt jahutavad. 

Mida ma öelda tahan, siis postitused on praegusel aastaajal vägagi oodatud, kuid paraku näib, et juhe on koos ning midagi ei suudeta pastakast välja imeda. Mina kaasa arvatud.

Kas teie ka väsite kaubanduskeskustes ära? Lähete poodi eesmärgiga sealt koormatäie kaubaga väljuda, aga tegelikult longite jalgu järel lohistades ühest poest teise, võtate lootusrikkalt mõnes kohas lausa käru või korvi ukse juures kaenlasse ja kogu see odava läikiva kauba üleküllus ning ajutisus tekitab tülastust ja iiveldust ning tulete sama targalt ja rikkalt koju tagasi, või on see ainult minu kiiks? Ma käin muidu e-poodides samamoodi ringi. Meiliboks on täis meeldetuletusi sellest, et mul on ost pooleli. Ei ole pooleli, mul läks tuju üle. Viimati näiteks sain kirja, et mul 4-eurone kupong, mis aegub Kaup24-s, kuna oli lapsele vaja kalkulaatorit osta, siis mõtlesin, et uurin seda. Ja no ausalt, ma pole ammu sealt midagi ostnud ning see süsteem, mis seal praegu on, jooksutas mul juhtme kokku. Leidsin ühe kalkulaatori, mis näis sobivat, lisasin selle ostukorvi ja tuleb mulle teade, et kui ma tahan sellelt müüjalt osta, siis ma pean valima veel asju, et saada kokku summa x. Okei, noh, ma siis ei tahtnud, sest mul pole kombeks osta asju lihtsalt ostmise rõõmust. Leidsin siis teise ja korras. Mõtlesin, et kuna ma nagunii juba ostan, siis võin ju vaadata, et ehk saan lastele ka mõned kingid, mis mul mõttes olid korraga ostetud. Ja sama nali. Valisin salli, ja saan teate, et pean selle müüja käest veel valima asju. Nagu, mis toimub? Mis krdi osta.ee platvorm see on, et müüjad nagu Marina ja Katja oma nänni, mis pole üldse ka ühest tootekategooriast Kaup24-s müüvad? Ja nii see asi mul sinna rippuma jäi. Hoidke see neli eurot endale. Läksin Büroomaailma ja ostsin kalkulaatori ära, polnud üldse kalliski. Sõnaga, mul on asjadest pohmell. 

Kodus on ka asju liiga palju. Või siis on mul lihtsalt liiga väike elamine. Taldrikuid ja klaase on nii palju, et ma võiks vist pubi avada ja pelmeene serveerida õlle kõrvale. Terve hunniku tõin juba töö juurde ära, sest no ei mahu. Tooks veel, aga osa minust mõtleb nõnda, et varsti pojad alustavad iseseisvat elu ja ma saaks neile natuke nõusid kaasa anda. Ilmselt ostavad aja jooksul sellised, mis neile meeldivad, aga alguses on väljaminekuid nagunii nii palju, et saaks vähemalt selle pealt kokku hoida. Või siis tuleks ikkagi see venelaste komme endale külge harjutada ja veidi nõusid lõhkuda, saaks ka kappidesse ruumi juurde? 

Tervis on mul pikemat aega käest ära. Stress on nüüd nagu üle läinud, aga ma olen ikka veel hõre ja nõrk. Novembris olin puhkusel. Sellest oli pisut kasu. Pärast puhkust jäin ma haigeks, siis istusin veel nädal aega kodus ja pole ikka veel täiesti terveks saanud. Osaliselt tundub mulle, et tervis on mul ka inimkatsete tõttu nõrk. Inimkatsed on seotud selle vereanalüüsiga, millest ma kirjutasin, milles tuvastati, et mul on kõrge kolesterool. Selle vastu soovitati apteegist mulle omega happeid ja punase riisi kapsleid. Ja ehk ma ise mõtlen üle, kuid mulle näib, et see punane riis mulle ei istu. Kõhus on pidevalt selline tunne, nagu ma oleks telliskivi alla neelanud. Tohutult raske ja ebamugav on olla. Sama tunne, nagu riisi süües. Ma oma 0 veregrupiga peaks vist üldse teraviljadest eemal hoidma. No aga nüüd madalama kolesterooli nimel kannatan. Ja ma rõhutan, et see ei pruugi ju üldse sellest olla. Võibolla on mingi muu faktor. Aga kuna see tunne tekkis just pärast punase riisi kapslite manustamist, siis ma seostan sellega. Ma ei teagi mida teha. Kumb on halvem? Kas olla edasi kõrge kolesterooliga, kuigi ma ise tunnen end seejuures suurepäraselt või siis alandada kolesterooli ja tunda end kohutavalt? Kui te minult küsite, siis ma ütleks, et kuula oma keha - kui ikka halb on olla, siis tahab su keha sulle midagi öelda. Aga targad ütleks, et nii ei saa, sest osadel näiteks keha ütleb, et söö rämpsu ja joo kihisevaid jooke, aga see ei saa ju miskit pidi su kehale hea olla. 

Ja kui selline viu-viu tunne on, siis ei taha ju tulla blogisse vigisema. On ju. Aga nädala pärast on juba puhkus ja loodetavasti on mul siis juba parem tunne ning tuju ja uus aasta tuleb rõõmsam.

Muide, mul on juba mitu nädalat tagasi valmis kirjutatud aastat kokkuvõttev postitus. Kuidas tundub, kas on liiga vara seda jagada? Suures plaanis ilmselt midagi enam ei muutu, ehk mõne raamatu jõuan veel läbi lugeda ja paar korda trennis käia, aga muidu vist võiks punkti panna. Ma mõtlen, et kui Spotify ja Rimi juba kokkuvõtteid teevad, siis miks ei võiks blogijad?