Kingitustega on mul sama teema, nagu söögi valmistamisega: meeldib teha ja meeldib saada, aga välja mõelda, mida ning kuidas seda asja kenasti serveerida, selle võiks keegi teine minu eest ära otsustada (loe: teha). Kõige toredam on teha kinke nii, et näed midagi ja tead, et vot, see on just see asi, mis sellele inimesele naeratuse näole võluks. Ja selliseid kinke teengi. Aga ma ei serveeri neid kinkidena. Selles mõttes, et ma ei paki ära ega seo lehvi külge. Kuigi võiks.
Igatahes, sel aastal otsustasin, et teeme kena istumise ja jagame kinke. Andsin lastele ka teada, et I expect gifts. Muidugi hakkas hala, et ma ei tea mida sulle kinkida, mul pole raha ja sul pole ju midagi vaja. Sõbrakesed - ma ei taha kingiks midagi, mida ma vajan, ma tahan midagi, mida ma tahan. No kui raske on teha kingitust inimesele, kellele meeldib roosa pehme nänn? Ma ei tea, osta roosad sokid, pudel Roséd, Geisha komme või Domino küpsiseid ja asi vask, ei? Milleks üle mõelda?
Eks ma siis vaatan, mida mulle tuuakse. Kui tuuakse.
Ühe kingi juba sain ja olen seda ka blogis ning Instagramis häbitult eksponeerinud.
Umbes kolm päeva hiljem...
Hakkasin seda postitust kirjutama ja tundus, et kui ma pean lastele ja kolleegidele ja sõpradele kinke tegema, siis esiteks, mida ja teiseks, kust laenu saaks. Aga reaalsuses tähendas see ühte õhtut paberi ja pastakaga, panin kirja kõik kingisaajad, korraks mõtlesin neile, et mis neile meeldida võiks ja käisin kolm korda poes. Raha jätsin poodi umbes 250 lepalehte, mis pole arvestades saajaid, üldse väga palju. Kinkide hulgas oli asju, mida neil vaja võiks, aga samas ka asju, mis neile meeldivad. Polnud üldse raske. Raske oli ennast taltsutada ja mitte liiga palju osta. Mitu mõtet jäi veel varuks, noh järgmiseks aastaks või nii.
Ainus, kellega tuli ajusid ragistada, oli Kadunud Poja Tüdruksõber. Oleme kohtunud küll paar korda, aga tegelikult ma ei tunne teda. Ja ennast meenutades, mulle oli teismelisena ikka jube keeruline kinki teha. Ma solvusin, kui mulle toodi lapsikuid mänguasju, sest nagu, ma olen naine juba, ja ma solvusin, kui neid asju ei toodud, sest, mis mõttes, ma ei olegi kinki väärt või? Parfüüme või aksessuaare kinkides mõtlesin, et kas see on nüüd mingi peen vihje, et ma lõhnan halvasti või olen stiilitu. Ehteid ei osanud keegi nagunii mulle kinkida. Reaalselt, mul on terve kast täis ehteid, mida ma olen kandnud ainult seetõttu, et kingisaaja ei solvuks, aga mis pole absoluutselt minu maitse. Nii et ma mõtlesin, et kingin komme ja püüan teda võluda oma särava isiksusega.
Aga, mida ma kinke tehes avastasin, kõige rohkem leidsin ma poode väisates kinke, mida ma ise saada tahaks. Ja tunnistan, ma mõned asjad ostsin ka. Pakin ära ja kui hakkame jagama, siis luban et teen üllatunud nägu.
Seitsmendaks detsembriks olid mul kõik kodused peidukohad kinke täis ja ootasin aega, millal ma olen üksi kodus, et saaks need kõik kenasti ära ka pakkida.
Ma saan aru, et see postitus pole midagi väärt, kui ma siia ei kirjuta, mida ma siis kokku ostsin. Aga kuna mu lapsed ja sõberid käivad salaja siin vahel lugemas, siis ma ei saa praegu öelda. Võti kingi tegemiseks on ilmselt see, et tuleb tunda saajat. Kui inimesega suhelda, siis ikka ju jääb midagi meelde, mille kohta lähedane on vaimustust ilmutanud. Tuleb tunnistada, et mul on ühele pojale olnud siiani väga raske kinki teha, sest ma ei tea, mis talle meeldib. On olnud ka selliseid piinlikke hetki, et ma ostan terve hunniku igasugust kraami kokku ja kui hakkan kinke jagama, siis selgub, et see üks ei saanud sokkegi. Kuna me nüüd aga väga palju aega oleme koos hakanud veetma, siis olen mõned asjad tema kohta teada saanud ja sel aastal polnud üldse raske kinke valida. Teine nipp, kuidas kinke valida, on kinkida seda, mida tahaks ise saada. Aga see eeldab mõistagi vähemalt sama head maitset ja stiilitunnetust, kui minul on. (Ma ei hakka teid solvama ja ei kirjuta siia, et nalja tegin, saite ju niigi aru.)
Kommentaarid
Postita kommentaar