Reede oli kolmas päev, kus ma piinlesin valudes. Ei aidanud enam ka valuvaigistid. Mõtlesin, et teen klaasi veini, tavaliselt see lõdvestab, aga polnud ka sellest tolku. Ja ma pole enamasti see, kes paanikasse läheb ja hakkab endale igasuguseid asju ette kujutama. Aga ju siis see pikk valu ja täiskuu öö ning sõbranna keelitused tegid oma töö.
Esiteks helistasin perearsti nõuandeliinile. Seletasin, et mul kolmas päev emakas valutab. Tülpinud häälega daam ütles, et minge erakorralise günekoloogi vastuvõtule. No mis ta ikka ütleb, eks? Miks ma üldse helistasin? Tean ju niigi, et telefoni teel mingit diagnoosi ei panda. Aga ju ma vajasin lisakinnitust, et pole mõtet kannatada.
Tellisin Bolti ja sõitsin Ravi tänavale. Ravi tänaval olen ma käinud täpselt 3 korda. Esiteks käisin siis, kui ma Kärbest ootasin 3D ultraheli uuringut tegemas aastal 2008. Teist korda käisin Lastekliinikus Kärbsega sidumisel pärast tema põletust. Ja kolmas kord Kärbse ja Krahv von Kolmandaga silmaarsti juures. Kõik. Mina ei tea, kuidas need majad ja korpused ja osakonnad seal on. Läksin siis sinna, mis tundus kell 8 õhtul kõige loogilisem - maja, mille peale on suurte punaste tähtedega kirjutatud ERAKORRALINE VASTUVÕTT. Sealt saadeti mind minema, et minge Naistekliinikusse valvegünekoloogi vastuvõtule. Ütlesin, et teate, ma ei tea, kus see olla võiks, ma siin esimest korda. "No seal, kus sünnitajaid vastu võetakse." "Ma sünnitasin oma lapsed Pärnus üldse..." Okei, tuli laua tagant välja, juhatas mind õue ja suunab mu Lastehaigla poole, ütleb, et seal, maja taga, minge ringiga. Ma ei tea, kas see naine ise kaotas pimedas suunataju või mis seal toimus, aga ta juhatas mu õigest kohast vastassuunda. Ja mina, anaalselt korralik ja sõnakuulelik, aelesin 20 minutit kuuvalgel ööl mööda neid korpuseid. Valu nii suur, solvunud ka parasjagu ja kerge paanika hakkas suuremaks kasvama. Ma olin valmis juba koju tagasi minema. Aga siis tuli üks naine, kes mind lõpuks õige maja juurde juhatas.
Seal võeti mind vastu, kirjutati kaebused üles, võeti pissi- ja vereproov, ning jäeti koridori istuma. Pakuti küll, et teevad mulle valuvaigistava süsti, aga kuna ma olin veini joonud, siis ei julgenud ma seda vastu võtta. Kannatasin, nagu üks õige eestlane muiste. Veel küsiti, et kas mul on püsipartner. No pole. Aga millal viimane kaitsmata vahekord. Jäin mõtlema. Tean küll, millal viimane kaitsmata, aga tol korral mul oli püsipartner, kas see ikka loeb? Minu vaikust omal viisil tõlgendades, sõnastas meedik oma küsimuse ümber: "Kaitsmata tähendab kondoomita." Nagu tegelikult, ma olen 13-aastane või? Ütlesingi siis nii nagu on. Pärast vaatasin, et epikriisi oli kirjutatud, et pean kindlasti minema suguhaigusi kontrollima. 🤦
Kuni ma ootasin, juhtus igasuguseid muid asju. Tuli üks sünnitaja. Esimene beebi vist. Tema ei tea kas ta hakkab sünnitama, igaks juhuks tuli. Lõpuks vist hakkas sünnitama, igatahes võeti sisse. Siis tuli üks naine, kes oli kodus teinud aborti ja verejooks mitu tundi nii suur, et kõik kohad verd täis, ka autoiste verest läbiligunenud. Kuhu tema lõpuks viidi, seda ma ei näinudki. Siis tuli veel üks naine sünnitama. Tollel oli väljamaa mees kaasas. Ja ma mõtlesin, et vaesed mehed. Kõik keda ma seal nende kolme tunni jooksul nägin, olid nii väetid ja hellad, nii eksinud naiste maailmas. Naised, ise valudes ja verest tühjaks jooksmas, pidi oma mehekesi lohutama ja kantseldama. Ja ma ei ütle seda üleolevalt, mul oli nendest meestest nii kahju. Ise seal oma vastuvõttu oodates ja tundes, kuidas mul puudub igasugune kontroll oma keha üle, mõistsin neid mehi suurepäraselt. Mõtle, et sa oled mees, harjunud oma pere eest hoolt kandma, probleeme lahendama, olema suur, tugev ja kõikvõimas. Aga siis juhtuvad asjad, mis ei allu su kontrollile, sa näed oma kõige kallimat inimest valudes ja sa ei saa sinna mitte midagi parata. Kohutav on olla nii abitu. Mehele ilmselt veel hullem, kui naisele.
Seda kõike pealt nähes ja adudes, et minuga pole ju midagi hullu. Noh, kõht natuke valutab. Tõusin püsti, et neile öelda, et ma lähen koju ära. Helistage, kui analüüsi tulemused on käes. Piinlik oli, et ma inimesi häirin nii triviaalsete probleemide pärast. Mingi valu, noh.
Aga paluti veel natuke oodata, kohe vaadatakse üle.
Vaadati. Midagi ei leitud. Valu ja vererohkus on kõik siiski seotud minu suurenenud emaka ja õhenenud emakaseinaga. Ja sinna pole midagi parata. Soovitati hormoonspiraal lasta endale paigaldada. Ei julge, ausalt ütlen. Viimased mälestused hormoonidega on ikka veel keevitatud mu mällu ja mul pole isu oma kehaga eksperimente teha. Teine variant on lasta emakas välja lõigata. Eem... ma võtan edaspidi lihtsalt rohkem ibukat, tänan väga, jätke mu emakas rahule, eks.
Igatahes, sellised seiklused siin aasta lõpus mul veel.
Kommentaarid
Postita kommentaar