"Helsingi helistikud"

"Helsingi helistikud"

Veronika Kivisilla

Toimetanud Kätlin Kaldmaa

Kirjastus Hunt, 2021 

70 lk

Kui kirjastus "Hunt" oma Instagrami lehel hakkas Veronika Kivisilla uut raamatut reklaamima, teadsin ma kohe, et seda raamatut on mul tingimata koju riiulisse vaja. Mõne autoriga tead, et tema häält tahad sa oma peas kuulda veel ja veel. Tekstid ei pea alati teab kui pikad olema, selleks, et saaksid edasi (k)anda terve maailma. See tuletab mulle meelde Kärt Hellermaa "Üks päev minu ema elust", kus ta oskas nii kenasti kirjeldada seda, et eestlaste keel on vaikus. Meil ongi vaja jätta vaikust ridade vahele, et mõte kohale jõuaks. Mida rohkem sõnu, seda hõredam tekst.

Ma ei pidanud pettuma. Fragmendid Veronika elust kõnetasid ja olid ilusad. Kui midagi, siis ehk veidi rabedad. Samas, ma tean, et kirjutada armastusest siis, kui oled just armunud, ongi raske. Tundeid on nii palju, need voolavad üle, need võtavad sõnatuks. Siis kui armastus ära kaob, vot alles siis saab sellest kirjutada. Siis sa alles näed oma tundeid nagu võõras ja suudad need sõnadeks voolida. 

Aga armastusest peab kirjutama. 

Hiljuti avanes mul erakordne võimalus lugeda kahe armastaja omavahelist kirjavahetust. Nende tutvus algas virtuaalselt ja arenes enamasti sõnumite vahetuse kaudu. Sõnumid olid lühikesed, kirjavigu täis, kohmakad ja samas ülemõistuse erootilised ja õrnad. Lugedes nende lugu, jooksid mul pidevalt külmavärinad üle ihu ja käeselja udemed olid kananahast püsti. See on huvitav, kuidas teiste inimeste armulugu võib nii käima tõmmata, justkui oleksin mina üks nendest seal, mitte vujeristina võõraste kardinate vahelt teiste inimeste intiimellu piiluv pervert. Mu pikaajaline blogilugeja teab, kuidas ma suhtun muidu romantilistesse tekstikestesse ja kuidas ma jõuga iiveldust alla surun, neid lugedes, aga on tekste, mida ma loen ja mille taustal õhkan. Ma olen oma tuttavale ka korduvalt öelnud, et see tema lugu on nii hea, et nad peaksid mehega kaaluma selle trükki laskmist, aga arvestades kõiki asjaolusid, mis seda lugu ümbritsevad, saan aru põhjustest, miks nad seda teinud pole ja ilmselt ka ei tee. 

Millest on kohutavalt kahju. Sest armastusest peab kirjutama. Nagu ka Veronika kirjutab: 

"Seisin varahommikul Unistuse tänaval.

Kinnitan, ta on olemas.

Tuleb vaid minna Lootuse puiesteele

ja sealt siis pöörata

õigele poole."