"Garpi maailm"

"The World According to Garp"

John Irving

Tõlkinud Erkki Sivonen

Korrektor Lembi Kaasik

Kirjastus Postimees, 2021 

798 lk

Kui mõni raamat on lugu, oma alguse, teema arenduse, puändi ja kulminatsiooniga, siis "Garpi maailm" on lugu loo sees, loo ümber, loo all, peal, kohal, eel ja järel. Algab lugu juba enne Garpi sündimist. Lugu algab Garpi emast ja sellest, kui vastumeelne on tollele mõte kellegi naiseks olemisest ja kuidas tema meelest on mehed ja suguline läbikäimine üks jõleduse tipp. Aga last ta ometi tahaks endale. Nii siis ongi pikalt jutustatud sellest, kuidas Garp eostati. Lugu jätkub poisikese kasvamise, arenemise, kujunemise ja sirgumisega. Kuidas üks valik viib järgmiseni ja kuidas need kokku kauni mustri moodustavad. Ja lugu ei lõppe sellega, kui peategelane sureb. Sest me ju mõjutame oma eluga teisi. Nii siis on juttu ka sellest, et mis saab inimestest, kes olid Garpi elus ja kuidas nende elud jätkusid, kui Garpi enam polnud. 

Aga päriselu selline ju ongi, kus on lugu ja selle loo sees veel mitu lugu. Näiteks hiljuti juhtus selline lugu. 

Nägin, et Britt jagas oma positiivset vahatamiskogemust Instagramis ja see, kuidas ta sellest kirjutas, pani mind mõtlema, et peaks ka minema. Tegelikult ma olen juba pikemat aega mõelnud, et peaks profi suunama selle põõsaga seal tegelema, juukseid ju ka endal ei värvi ega lõika, miks ma siis muhvi pügan nagu vaene lambakarjus? Ja kui ma täiesti aus olen, siis raseerides ei saa seda piirkonda nii siledaks, kui mulle meeldiks. Ikka on selline kolmepäevase habeme tunne naba all. Ja me ju teame kui nilbe on suudelda kolmepäevase habemega meest, miks ma siis ei võiks oma partneritele vastu tulla ja omalt poolt selle katsumuse neile meeldivamaks teha? Mitte, et nad virisenud oleks või mulle miskit ette heitnud, teada värk, kui juba templisse lubatakse, siis keegi ei julge köhida, kui sissepääsu ees valvet pidav munk veidi habetunud juhtub olema. Niisiis, mõte oli olemas, ja kui ma reklaami nägin, siis olin selle idee endale juba jõudnud maha müüa. Broneerisin endale aja ja mainisin seda ka Britile, et tänu temale ma nüüd selle asja ette võtan. Saan aru küll, et see paistab kõrvalt nagu keskealise proua meeleheitlik katse enne surma veel need tuhat asja ära teha, mis nimekirjas ripuvad, aga mis sest ikka, on hullemaid asju siin ilmas kui üks vanaldane halli härmatisega suunamudija wannabe. Britt, kuuldes mu plaanist, rääkis siis pisut rohkem oma kogemusest. Ütles, et tüdruk, kes teeb on hästi vahva ja nii armas, et küsib, et kas lapsi on ja siis uurib, et mitu ja kui ütled, et neli, siis imestab ja küsib, et kui vana sa ise oled ja ei suuda uskuda. No Briti puhul ongi ju arusaamatu, et kuidas, ise nii särav ja nooruslik, et mahu mingit otsapidi sinna kasti, kuhu muidu ühe neljalapseema paigutaksid. Sõnaga, Britt jäi kogemusega rahule ja minagi tundsin, et kui üldse minna, siis see on õige inimene. Tuli siis minu aeg ja läksin kerge elevusega kohale. Ma olen vahatamisest ainult mõned korrad kuulnud ja ise katsetades mõistnud, et noh, valus, kohe räigelt. Mõtlesin veel igasugu asju, et no võõras inimene ja ma kohe jalad laiali, ilma pikema sissejuhatuse ja nädalate kaupa Tinderis flirtimise või vähemalt mõne meditsiinilise sündmuse puhul, aga noh, ikkagi juba 41, ja kui inimene sellega leiba teenib, siis ehk on ta neid tutte näinud igasuguseid ja kui ma julgen oma meessoost sängisemude reaktsiooni põhjal järeldada, midagi erakordselt hirmsat seal kintsude vahel end ei varja. Pepu paljaks, joogapoos sisse ja hakkab pihta. Määritakse mõnusa sooja vahaga kokku, see oli protsessi vaieldamatult kõikse meeldivam osa, ja uurib siis mult, et kas mul lapsi on ja kuuldes, et neli, imestab ning ei suuda uskuda, et ma olen juba 40. Noooo... kui ma poleks kopi-paste seda juttu alles mõni nädal varem ühes teises esituses juba kuulnud, siis ehk osa minust oleks uskunud... tiba rohkem..., aga nii... Ütleme nii, et kõik muu jutt, mis mulle räägiti tundus väljamõeldise ja liialdusena. Ja siin ei olnud asi selles, et ma arvaks, et ta meelega luiskaks, aga nagu, kui suur on tõenäosus, et 30-aastane ja 40-aastane neljalapseema saavad sõna-sõnalt sama kiidulaulu? Ta kinnitas küll korduvalt, et ta ei ütleks seda, kui ei mõtleks, ja ta kõigile ei ütle, aga ma tunnen isiklikult kahte inimest, kes on tema juures käinud ja mõlematele räägiti sama juttu... Igatahes, nüüd ma siin mõtlen, et kui ma aja broneerisin, siis ma kirjutan toreda loo sellest, kuidas ma käisin ja mis ma kogesin, aga ära minnes sain hoopis teise loo, loo sellest, kuidas klienditeenindaja oma klientidele kärbseid pähe ajab. Ja nagu, suures plaanis vahet pole, oma tööd ta tegi hästi ja iga inimene saab ju ise uskuda, kas neid jutte, mis talle räägitakse selle kohta kui nooruslik ta oma ea kohta välja näeb ("no ma poleks arvanud, et sa üle 30ne oled") ja kui tubli ta oli ("esimese Brasiilia kohta nii tubli, sa oled kaks kingitust ära teeninud" (mida ma otsustasin uskuda ja endale lubasingi)). Oluline on see tunne, millega sa sealt minema lähed, on ju. Jätsid oma raha, tuulutasid oma kopitanud tutti ja vastutasuks said positiivse meeleolu ja veidi moodsama munga templi väravasse. Money well spent! Ja teie, armsad, poleks uneski ette kujutanud, et raamatuarvustust lugedes saite lisaks mahlaka loo blogija intiimpiirkonna vaipkattest. 

Mis siis öelda, raamat meeldis mulle hullupööra. Ta oli põnev, hirmus, armas, naljakas, traagiline, õõvastav, julgustav, lohutav. Selline raamat, et seda tulevikus üle lugedes leiad iga kord uusi nüansse, sest seal on kihte mida avastada ja kive mille alla piiluda. Kuna peategelane on kirjanik, siis leidsin juba sellest asjaolust ning kirjeldustest nii palju, mida kõrva taha panna ja millele kaasa noogutada. 

Näiteks see, kuidas tõsielusündmusi ilukirjandusse põimida. Kirjutada lugu nii, et lugejal jääb tunne, nagu kõik see oleks võinud ju päriselt ka juhtuda. Ja piir selle vahel, mis on reaalne ja mis juurde pandud on õhkõrn. Sest, kui lugeja usub, siis see ongi tõde. Kas pole nii? 😉