Reaalsuskontroll

Eelmise postituse jätkuks, kuigi tegelikult oleks see pidanud olema eellugu eelmisele postitusele, aga läks natuke nii nagu elu tavaliselt läheb, teistpidi. 

Laupäeval ärkasin kell kuus suurte valudega. See aeg kuus, nagu inglased ütlevad, õieti ameeriklased, inglased on nii väljapeetud, et ilmselt neil on seal mingi überseksikas ja ähmane sõna selle asja jaoks. Valutasin natuke aega, voodist välja ei tulnud ja jäin lõpuks uuesti magama. Kell kaheksa ärkasin jälle valude peale, ajasin end püsti, võtsin rohud sisse ja lugesin natuke. Suikusin taas unne. Kell kümme ärkasin uuesti jubedate valudega ja jõudsin kõigile halada, kui halb ja jube mul on ja kuidas ma kohe maha suren. Tulin voodist välja, vältisin kohvi, sest kusagilt hiljuti lugesin, et kofeiin suurendab valusid ja krampe. Koristasin natuke, jutustasin sõbrannadega, tegin You Tube video järgi joogat, et valusid leevendada, natuke nagu aitas, aga ikka oli valus. Istusin diivanile lugema ja jäin magama. 

Sõnaga, mu laupäevane päev möödus nõnda, et ma püüdsin aga raamatut lugeda, aga jäin kogu aeg tukkuma ja ärkasin muudkui iga paari tunni tagant jubedate valude peale. Naiseks olemise rõõm! 

Pole siis ime, eks, et mul öösel igasugused hirmsad ja kohutavad mõtted peale roomasid, kui ma terve päev ainult valutanud olin. 

Õnneks oli pühapäev juba tunduvalt parem, valud olid küll sama regulaarsed, aga vähemalt ei langenud ma iga paari tunni tagant koomasse. Poisslaps tuli pruudiga meile, käisime koos kõik poed läbi, isegi Lidl kaupluses tegime oma esimese ostu. Sõitsime kohale. Esiteks ootasime parklas, et saaks parkida. Siis ootasime sissepääsu juures, et saaks käru, siis ootasime igas vahekäigus, sest kõik liikusid oma hiiglaslike kärudega teosammul, lõpuks ootasime kassajäjekorras ja siis kõige krooniks ootasime veel parklas, et minema saaks. Kadunud Poeg kommenteeris, et see on nagu mingi õudusfilm, et saad sisse küll, aga pärast välja enam ei lasta. Veel uuris, et kas nõukaajal oli poodides sama seis, kui seal Lidl'sis. Pidin järele mõtlema. No jah, järjekorras seismine oli küll moes nii poe ees kui sees. Aga riiulid olid hõredamad ja valik oli ka kehvem. Kuigi seda ma ütlen, et ega seal Lidl'is valik ka just mingi megalai polnud. Mind üllatas, et kuivainete ja konservide valik oli pigem kesine. Ja hinnad olid ka sellised, et minestamisväärset seal polnud midagi. Jah, kampaaniatooted olid soodsad, aga teised asjad olid ikka suht sama hinnaga, kui Rimis või Prismas. 

Tahate kindlasti teada, mida me saagiks saime? Nii. Liha ja kanaliha, need olid mõlemad ilusa hinnaga, võtsime kohe varuga ja läks sügavkülma. Apelsine ostsime kaks kilo 49 senti kokku. Jääsalat maksis 79 senti kilo, aga näiteks tomat oli ikka 2,99 nagu igal pool mujal. Röstsai oli ka soodne 39 senti poolekilone päts. Kolm erivärvi paprikat 500 gr oli 1,49. Riisi poolekilone pakk 85 senti, pasta 75 senti, pelmeenid 400 grammi 1,39, müsli 300 grammi 1,39 - no täiesti tavaline hind minu meelest. Ja et te ei arvaks nüüd, et me ilma maiustusteta pääsesime, siis glasuuriga sõõrikud olid 29 senti, muffin 49 senti ja 750 grammine kakaokreem 1,79. Kokku jätsime me toidupoodi 33 raha. Kaks päeva varem käisin Rimis ja jätsin 55 raha. Kuigi ma ostsin muidugi erinevaid asju poodidest. 

Veel käisime kangapoes, sest mul oli idee, et ma tahan erinevaid kangaid, et raamatutest ilusaid pilte pildistada. Kunagi oli Abakhanis selline tänuväärne lahter nagu kanga restid ja sealt sai maru soodsa hinnaga tükke kangastest, millest mulle oleks pildistamise jaoks täiesti piisanud. Aga polnud seal seekord. Ostsin siis natuke väiksemaid erivärvi jupikesi ja kokku jätsin selle eest poodi 41 eurot. Mis on natuke palju. Arvestades, et ma ei tee nendest midagi. Ja üldse on see blogimine siin mu hobi, miks ma selle peale raha kulutan? Aga no olen selline veidrik, et kui teha, siis südamest. Kuigi näiteks peegelkaamerat ma küll ei raatsi osta, et blogisse ilusamaid pilte teha, peate minu odava Huaweiga klõpsitud piltidega leppima. 

Siis me läksime Õismäele raamatust pilti tegema. Sest vahel on vaja. Ja selle raamatuga oli justnimelt vaja Õismäele minna. 

Siis ma viisin noored koju ja sõitsin autot pesema. 

Jõudsin koju, kell oli juba viis, tegin süüa, tegin pilte, triikisin pesu, jutustasin oma inimestega ja avastasin kell kaheksa, et terve päev oli nii möödunud, et ma polnud kordagi telerit isegi sisse lülitanud. Üldse mitte teadlikult või meelega, lihtsalt läks nii, et hommikul lugesin kohvi kõrvale raamatut ja ülejäänud päev olin asjalik. Vot, mida raamatute lugemine teeb, lõpuks müün üldse teleka maha. 

Ja kuna ma juba nii koledal teemal nagu raha ja laristamine kirjutan, siis panen siia lõpetuseks pildid minu uutest trenniriietest ka ja tunnistan üles, et Tondi Nike outletist ostsin ja käisin komplekti eest välja 55 eurot. Nüüd ma peaks veel umbes kolm kilo maha võtma, siis äkki mahub selga ka korralikult ja saab kanda.