Sõnumid sõjast

Mul polnud kavatsust sõjast kirjutada. Ma ei pea ennast selliseks blogijaks, kes peaks ilmtingimata päevapoliitilistel teemadel sõna võtma, sest ma ei tea asjadest piisavalt. Ja see pole ka selline teema, kus saaks niisama lahmida. Seda, kui halvasti ma ennast tunnen, kuidas ma magada ei saa, kui ärevaks mind olukord teeb, ma kirjutada ei taha. Terve internet on seda täis, mul raske teistegi üleelamisi lugeda, milleks seda veel omalt poolt juurde tekitada.

Aga ometi, üks asi on mul hingel ja sellest tahan kirjutada. 

Vihast venelaste vastu. Ma jälgin meediat vähe. Facebooki mul pole ja Instagramis jälgin ka põhiliselt raamatuarvustusi ja ilusaid sisekujundus ning vaikelu pilte. Ometi on isegi nii mulle silma jäänud, kui suurt viha tuntakse venelaste vastu antud olukorras. Kuidas inimesed kirjutavad, et tiblad on nõmedad ja võiks ennast põlema panna, kuidas nad saadavad vene päritolu suunamudijatele tapmisähvardusi. 

Ja osa minust saab aru, miks, sest see on ainuke asi, mida nad saavad teha, et end praegu paremini tunda. Nad ei saa minna ja agressorile atendaati korraldada või represseerituid päästa, aga nad saavad oma seisukohta avaldada. Ja nad ei saada kaose külvajale neid ähvardusi, vaid ründavad tema rahvuskaaslasi. Andke andeks, aga see on suht argpükslik ja lapsik käitumine. Rääkimata sellest, et täiesti kasutu. 

Milles on praegu süüdi vene rahvas? Nemad ei ole sõda alustanud. Sõdib riigipea ja sõdurid, kelle käest ei küsita arvamust. Sõdur teeb oma tööd, ta täidab käsku. Mis oleks tulemus, kui sõdur keelduks käsku täitmast? Arvate, et talle öeldakse, et pole viga Miša, istu siis seekord siin pingil ja ära mängi kaasa, mõni teine kord tuled koos meiega, siis kui sul ei teki süümelist tõrget missiooni vastu? Ma küsin uuesti, milles on süüdi lihtne vene inimene, ükskõik, kas ta elab Venemaal või mujal maailmas? Miks tema vastu oma viha valada? Minu jaoks on see umbes sama loogiline, et praeguses sõjas on süüdi heterod, sest Putin on hetero. Hakkame rõõmsalt kõikidele heterodele vihasõnumeid saatma ja nende saapaninadele sülitama. 

Üks hull tegi otsuse. Juhtumisi on ta võimupositsioonil ja tema ümber on inimesed, kes teda nõustavad ja toetavad. Miks keegi teda ei peata? Sest kui sa oled midagi endale lasknud sisendada ja ennast veenda selles, et see on õige, siis on väga keeruline oma mõttemaailma muuta. Ja mis valu peaks inimesel olema oma heast kohast loobuda? Jah, ehk mõni neist saabki aru, et asi on veidi nihkes ja ehk võiks asju teisiti ajada, aga kui sa juba oled hundikarjas, siis sa ulud koos nendega. Või lahkud. Ja kui lahkud, siis tulevad järgmised näljased, kellel on moraalist ja inimõigustest oma arusaam. 

Ma küsin uuesti, milles on süüdi tavaline vene inimene? Et ta sündis selles riigis? Et tema vanemad sündisid selles riigis? 

Kas meie, eestlastena, tunneme et oleme nõus kõikide otsustega, mis Toompeal langetatakse? Kas meie oleme kõikide langetatud otsuste eest vastutavad, vaid seetõttu, et me elame siin ja meie soontes voolab põhjamaa veri? 

On üks asi veel, mis näib inimestel ununenud olevat. Info. Teadmised sellest mis toimub ja miks midagi tehakse on teisel pool idapiiri kardinaalselt teised, kui meil. Ütleme, toome näite, et see lihtne vene inimene, panebki oma Facebooki profiili toetuseks Venemaa lipu. Meie siin vaatame, et oi issand kui õudne, putinlane, heiti, heiti sajaga! Aga mida tema teab? Mis info on temal? Ma olen rääkinud paari vene inimesega viimaste päevade jooksul ja nad täiesti siiralt usuvadki, et Venemaa läks praegu Ukrainasse appi tsiviilisikutele, neid päästma. Jah, meile tundub see täislollus, et kuidas midagi sellist saab uskuda, kuidas ta siis ei näe, mis infot jagatakse teistes kanalites. Aga ma tuletan teile, armsad sõbrad, meelde, et suur osa meist uskus kunagi Jõuluvana ja haldjate olemasolusse. Aastaid ja isegi kui lõpuks selgus, et meile valetati, siis läksime siiski selle valega rõõmsalt kaasa ja luiskasime oma lastele edasi. Muidugi pole need kaks valet võrreldavad, aga inimestel on loomulik kalduvus uskuda seda, mida autoriteedid talle räägivad - lapsevanem, õpetaja, riigipea. 

Lihtsalt öeldes, Venemaa inimene on ajupestud. Need, kes pole, on hirmul oma elu pärast ja seetõttu püsivad alandlikult vaikselt ja ei torma meelt avaldama. 

Nii et mis ma siis ütlen? Ma kardan sõda, muidugi. Olen kartnud vahelduva eduga terve oma teadliku elu, sest me jagame piiri nõdrameelsega. Ometi kardan ma seda viha, mis keeb vaikselt meie kaasmaalaste vastu, veelgi rohkem. Eestlane oskab pikalt ja vaikselt vimma pidada. Kui hoolikalt ei kuula ja vaata, siis ei saa arugi selle viha ulatusest. Aga see on kogu aeg olemas. Hõõgub. Pole palju vaja, et see täie leegiga põlema lahvataks. Seda, millist hävitustööd selle leegiga tegema hakatakse, ei julge ma mõeldagi. 

Kui me tahame olla targemad, haritumad, intelligentsemad ja läbinägelikumad, siis võiks seda ka oma käitumise ja sõnadega väljendada.