"Kes see Mallukas veel on?"

"Kes see Mallukas veel on? ehk pohhuismi käsiraamat"

Mariann Mallukas Treimann

Toimetanud Anu Jõesaar

Kirjastus Pegasus, 2019

208lk 

Kas inimesed muutuvad? Seda küsimust on küsitud, olen ise küsinud, olen arvanud üht, surmkindlalt raiunud ja siis oma arvamust muutnud. Mulle meeldib mõelda, et oma seisukoha muutmine on intelligentse inimese tunnus. Sest ütleme, et sa kasvad üles teadmisega, et hamburger on tervislik toit, sest seal vahel on hapukurk, tomatiketšup ja salatileht. Aga siis sa saad teada, et kuigi kurk, tomat ja salat on tervislikud, siis nende osakaal hamburgeris on kasutegurina liiga tagasihoidlik, ja muu, millest eine koosneb on pigem ebatervislik, siis mõistlik inimene hindaks oma arvamuse ümber ja tunnistaks, et tõesti, ma eksisin, ma muudan oma arvamust. Ja suures plaanis on mul ju õigus oma arvamust muuta täpselt nii kaua, kuni kirstunael mu kohal kinni lüüakse. Sest ma ei tea kõike ja minu tänane arvamus võib olla kallutatud kellegi teise poolt või lihtsalt pinnapealne. Muidugi on nunnu jääda truuks oma originaalsele arvamusele, aga kas see on nutikas? 

Mida ma tahan öelda selle pika jutuga, et kuigi ma olen varem blogis kirjutanud, et Mallukas pole minu inimene ja teda ka kritiseerinud ning silmi pööritanud, et no on plähmerdis, siis ma pean alandlikult tuhka pealaele kühveldama ja tunnistama, et olen tema suhtes olnud üleliia karm ja ülekohtune. Minu arvamus temast hakkas muutuma siis, kui ta lahutama hakkas. Tema postituste sisu muutus täiskasvanulikumaks ja eks ühised üleelamised ikka ju inimesi liidavad. Paljudes tõekspidamistes oleme temaga üsna ühel arvamusel. Lausa nii ühel arvamusel, et ma olen teda kahtlustanud salaja mu blogist ideede pätsamises, mis näitab, kui sarnaselt kaks inimest, kes elus kohtunud pole, mõelda võivad. Ja eks vist oligi vaid aja küsimus, millal me teed väikses Eestis ristuvad. Õnneks teed, mitte piigid. Minu arvamus Mallukast on ainult paranenud. Ma tean, see kõlab pugemisena, aga see pole. See siirus ja ehedus, mis teda blogis iseloomustab ongi tõeline, see pole võlts. Kui midagi, siis päris elus on ta veel ägedam. 

Kuna ma ta blogi olen lugenud küllalt lühikest aega, siis on mul lüngad päris korralikud. Õnneks on ta ise palju rääkinud ja neid täitnud ning viimati külas käies pistis kaasa ka oma raamatu. Malluka raamat on kirjutatud kronoloogilises järjekorras, alates lapsepõlvest ja lõppeb seal, kus ta Martat ootab. Ta kirjutab oma lapsepõlvest, kooliajast, Austraalia reisist, esimesest armastusest ja Kardoga kohtumisest ning loomulikult ka sellest kuidas temast blogija sai. 

Raamat on kirjutatud täpselt sama loomulikult, otsekoheselt ja mallulikult nagu ta blogigi. Võtsin selle laupäeva õhtul kätte, mõeldes, et ma natuke vaatan ja ei pannud enne käest, kui see läbi sai. Kuidas see nii kiiresti läbi sai, ei saa ma siiani veel õieti aru. 

Raamatut ma julgen soovitada kõigile neile, kes soovivad blogida ja kes juba blogivad ning soovivad sellega ka veidi raha teeninda. Aus ja suure südamega, nagu Mallukas on, ei jäta ta oma ärisaladusi enda teada, vaid annab kõigile läbipaistvalt teada, kuidas oma blogiäri püsti pani ja kuidas temast Eesti kõige edukam blogija sai. 

Ühte asja ma ütlema pean. Nagu ma Mallule ka ütlesin, siis minu meelest on Lende tema lastest kõige  vingem tegelane. Ja kui ma nüüd lugesin, et ta sai oma nime papa Endeli järgi muutus ta mulle veel armsamaks, sest mul on ka kodus üks Lende/Endel alias Elden. Ja "lähme seiklema!" on nii tore ütlus. 

Nii, ja kuna mul on sel kevadel kuidagi kujunenud oma sõbrannade raamatuid lugeda, siis kes end veel mu sõbrannaks peab, siis ma leian, et on ainult õiglane eeldada, et te peagi mõne raamatu kirjutate ja avaldate, sest muidu ma ei mängi. 

Jah, Maarja, sina oled järgmine!