Kunagi ammu kirjutasin ma postituse sellest, kuidas mul kõigest kopp ees on. Üks ja sama argirutiin. Kõik on olnud, kõike on tehtud, kõike nähtud, kõike tuntud. No mäletate küll, mingi kaks nädalat tagasi kirjutasin. Aga kuidagi läks selle kahe nädalaga elu nii põnevaks, et mulle tundub, nagu ma oleks vähemalt kümme aastat tagasi selle postituse kirjutanud.
Mõtlesin neile soovitustele, mis kommentaaridesse jäeti, nägin ise väikseid argiseid asju, mida ma muuta saan, et ma ennast elavamana tunneks, sõbrannadega sai rohkem jutustatud ja ka trennikavas väikseid muutusi tehtud. Ühel hetkel avastasin, et ma olen jälle õnnelik. Töökaaslased arvasid kohe, et ju mul uus peika tekkinud, aga nende pettumuseks pean tõdema, et pole seekord mees minu naeratuses süüdi vaid hoopis mu armsad sõbrannad, pojad ja blogilugejad.
See murdepunkt oli 25.03. Mäletan täpselt. Mul on numbritega mingi teema, eks. Asi sai alguse küll veidi varem. Alguse sai asi sellest, et ühel esmaspäeval märtsi alguses tegin mina oma trenni ära ja läksin garderoobi riideid vahetama. Sama kapirea lõpus seisis üks neiu, rääkis telefoniga ja nuttis. Mitte et ma oleks MEELEGA pealt kuulanud, mida ta seal rääkis, aga nagu, mul on kõrvad ja kuigi kõik mind noorest peale on ähvardanud, et kui ma klappidest täisvolüümiga mussi kuulan, siis olen neljakümneselt kurt, aga mulle ju hirmsasti meeldib inimestele pettumust valmistada. Igatahes, kuni ma riideid vahetasin ja ennast kasisin sain ma umbes aru, milles kühvel. Olin juba päris riides, kui ta kõne lõpetas, läksin ta juurde, ütlesin, et tead, ma olen sulle täiesti võõras inimene, aga mulle tundub, et sulle praegu kulub ära, ja kallistasin teda. Kõik. Natuke imelik oli, aga ma mõtlesin, et ma olen küll avalikus kohas pillinud mõned korrad elus ja see, kui inimesed näevad ja teesklevad, et kõik on fain ja nii umbes peabki, on suht ebameeldiv, mitte et see, kui tullakse küsima, et mis juhtus ja kas saab aidata parem oleks, aga pisut siiski on. Keegi märkas, keegi hoolib. No ja siis 25.03 tulin mina trennist ja vahetan riideid, kui üks neiu mu juurde astub, et tsau, mäletad mind. Tuli meelde. Jäime jutustama ja tekkis klapp. Minu inimene.
Pärast seda oli veel hetki, kus sain kokku võõra inimesega ja tundsin - oma. Ja see teeb mind õnnelikuks. Tüdrukutega grupitšätt, sõbrannaga lõunatamine, teisega trenn, kolmandaga Amarone... Muidugi teeks mind õnnelikuks ka mõni veidi karvasem lisavarustusega sõbranna, aga noh, hetkel nagu ei oska puudust tunda. Mis on minu jaoks uus kogemus, tegelikult. Olen ka siin blogis korduvalt maininud, et ma saan meestega paremini läbi ja nendega on lihtsam suhelda. Nüüd siis avastan, et naised on ka päris toredad, kui neid lähemalt tundma õppida.
Tunnen, et suur osa sellest kõigest heast on tulnud minu ellu tänu blogimisele. Kuigi ma ei blogi sel eesmärgil, et heakskiitu või tunnustust leida, aga näen, et see käib kaasas. Sa leiad oma inimesed ja sinu inimesed leiavad sinu. See ei tähenda, et nende elud on sinu omaga samasugused või et te alati kõiges sama meelt olete, aga need on pisiasjad, suurtes asjades, põhiväärtustes olete samad. Ja see on minu meelest imeline, kuidas nii läheb. Läheb nii, kui ollakse siirad. Sest kuidagi alateadlikult saavad inimesed aru, kui sa oled võlts. Nad ehk ei oska täpselt öelda, mis reedab, aga nad tajuvad. Inimesed ei otsi oma sõpradeks täiuslikke, nad otsivad autentseid.
Kommentaarid
Postita kommentaar