Ultimaatum

Ma siin vahepeal vaatasin ära Netflixi sarja "Ultimaatum: abiellu minuga või kao mu elust". Samad saatejuhid, mis "Armastus on pime" sarjal. Nii nagu pealkirjast juba järeldada võib on tegemist paaridega, kes on pikemat aega koos olnud ja kus üks osapool tahaks astuda järgmise sammu, aga teine pole veel valmis. Paarid tulid saatesse, tutvusid teiste osalejatega ja pidid nädala lõpuks ühe neist teistest siis endale ajutiseks kaasaks valima, kolm nädalat koos elama ja siis tagasi oma algse partneri juurde kolima ning tollega kolm nädalat koos olema. Idee oli selles, et nende 1+3 nädala jooksul näha, kas oma partner, see, kellega saatesse tuldi, on see õige või ehk mõni teistest osalejatest sobib ehk kaasaks rohkemgi. 

Ütleme nii, et väga põnev oli. Ja mul oli arvamusi ja tähelepanekuid ja mõtteid kohe esimesest osast alates. Aga ei olnud väga ette arvatav, kuigi see minu kõige esimene mõte sai siiski suuresti kinnitatud.

Minu esimene mõte saadet vaatama hakates oli see, et kui juba üks partneritest tunneb, et peab seadma ultimaatumi, siis võib sama hästi lihtsalt ära minna, sest mis head nahka sealt oodatakse? Kes tahab olla see teine pool, kes tunneb, et teda manipuleeriti tegema midagi, milleks ta sisemiselt valmis polnud? Isegi kui see ultimaatum vastu võetakse ja teine saab seda, mida tahtis - sõrmuse, beebi põlle alla, kokku kolimise - siis kuidas see hiljem elus välja mängib? Tekivad tülid ja siis teine mõtleb, et näed, ma ju algusest peale ei tahtnud seda suhet, aga sunniti ja nüüd on nii. Ka see, kes ultimaatumi seadis võib hiljem asju ümber hinnata. Hakata mõtlema, et tegelikult ta ei tahtnud mind, aga ma käisin peale ja ta tuli kaasa, aga kui ma poleks käinud, siis kas ta tegelikult oleks mind valinud? Igatahes, minu silmis on sellised ultimaatumid kohe märk sellest, et koos pole mõtet jätkata. Aga ma vist olengi see, kes pigem loobub varem, kui hiljem. 

Saate esimese nädala jooksul käisid osalejad kohtingutel teiste vallalistega ja otsisid neid, kellega koos nad võiks järgnevad kolm nädalat prooviabielus veeta. Osadel tuli see paremini välja, teistel mitte nii hästi. Mõni oli populaarsem, sest oskas suhelda ja end ülal pidada, aga oli ka paar sellist tegelast, kes olid nii ebameeldivad, et neid ilmselt keegi valinud polekski. Enamik paare oli jõudnud saatesse, kuna naine oli väsinud ootamast. Naine tahtis juba sõrmust sõrme ja lapsi. Aga oli ka paar, kus mees keeldus tegemast abieluettepanekut, kuna naine ei soovinud last ja last ei soovinud ta, sest mees oli kogu aeg tööga hõivatud ja lapse kasvatamine oleks suuresti naise õlgadele jäänud. Siis oli veel üks paar, kus mees oli see, kes naisele seadis ultimaatumi. Mees oli ammu valmis pere looma, aga naine polnud kindel, kas ta just selle mehega ja kohe nüüd tahab pereelu elama hakata. 

Nädala lõpuks istusid kõik osalejad ümber laua ja hakkasid siis ütlema, et kellega nad järgmised kolm nädalat koos veeta sooviks. Üks naine, minu jaoks kõige ebameeldivam tegelane, kes ei saanudki teiste meestega kontakti, hakkas nutma ja ütles, et tema ei tahagi kedagi teist kui oma meest. Selle peale tõusis mees püsti ja palus naise kätt. Mis oli muidugi šokk sellele naisele, kes kavatses kolm nädalat veeta selle mehega. Aga noh, saate iva ju oligi selles, et välja selgitada, kas oma partner on parim valik või leidub mõni parem match, ja kui keegi sai juba nädalaga aru, et vana on parem kui uus, siis mis seal ikka. Edasi läks kõik justkui plaani päraselt, osalejad valisid kaaslasi, kuni üks naine hakkas rääkima, et kellega tema tahaks olla ja tema esialgne partner, kes oli just mõni hetk varem üle laua ühele neiule sosistanud, et kavatseb tema valida, tõusis püsti ja tegi naisele abielu ettepaneku. Kõik teised olid loomulikult šokeeritud sellest, sest see oli see paar, kes ei suutnud laste saamise osas kokku leppida ja nüüd äkki oli mees valmis kõik oma lapse saamise plaanid aknast välja viskama, sest kartis, et kui naine läheb mingi teise mehega, siis saab aru, et tal on paremaid valikuid, kui see töönarkomaanist kontrollifriik. Mis mind üllatas, oli see, et naine abielu ettepaneku vastu võttis. Aga noh, ma saan aru. Kui sa oled ikkagi kaks + aastat koos olnud inimesega ja oodanud, et ta sinuga abielluda tahaks, siis löövad emotsioonid üle pea ja kõik muu näib selle kõrval tähtsusetu. Igatahes, läks siis seegi paar saatest koos oma originaalse partneriga. 

Kolmeks nädalaks kolisid kokku neli paari. Kolm neist valisid üksteist ja neljas olid nö paar, mis teistest üle jäi. Siin oli minu jaoks kõige huvitavam jälgida seda, et kui kiiresti tunded tekkisid täiesti võõra inimese vastu. Mis taaskord kinnitab minu teooriat, et armastus on sügavalt isiklik asi, mis teisest suhtepartnerist eriti ei sõltu. Et kui sa oled juba endale pähe võtnud, et sa tahad olla suhtes ja armunud, siis vahet väga pole, kes su kõrval on, nii kaua kui tema ka tahab olla suhtes ja armunud. Kui veel maailmavaated ja iseloomud klapivad ka, siis on eriti vahva. 

Kolm nädalat sai läbi ja koliti uuesti kokku partneriga, kellega saatesse tuldi ja kellele ultimaatum seati. Nii palju kui saatemeeskond otsustas nende paaride omavahelisi suhteid vaatajateni tuua, tundus mulle, et kõigi suhted olid uuesti kokku saades palju halvemad, kui saatesse tulles. Üks paar läkski juba enne seda kolme nädala lõppu laiali. Teiste paaride vahel oli ka kõvasti hõõrumisi. Ometi tegi kaks meest abielu ettepaneku ja üks paar sõlmis kohe ka abielu. See oli see paar, kus mees oli naisele teinud ultimaatumi ja naine polnud kindel, kas ta üldse veel tahabki tõsist suhet. Minu jaoks väga üllatav, sest minule tundus, et nad ei sobinud üldse. Aga mida ma ka tean. Üks paar, kes kohtusid saate jooksul ja veetsid kolm nädalat proovisuhtes, jäid ka saate lõpus kokku. 

Sarja viimane osa oli paaride taaskohtumine aasta pärast saate filmimise lõppu. Pakkuge nüüd, mitu neist paaridest veel aasta hiljem koos, saati siis abielus, olid? Jep, see üks, kes saates abiellusid. Nemad olid juba ka lapseootel. Kaks paari oli jätkuvalt kihlatud, aga ilma konkreetsete pulmaplaanideta. Üks paar, kes saate lõpus kihlus, olid lahus. See paar, kes saates moodustus, olid ka juba laiali läinud. Ja see paar, kes küll abielus ja sedapsi, istusid diivanil üksteisest nii kaugel, kui istuda kannatas. Ei mingit käest kinni hoidmist, ei mingit käeselja silitamist, ei mingit armunud pilke ega õrnusi. 

Huvitav oleks osalejaid uuesti 5 aasta pärast näha, sest ma päriselt mürki ei julge võtta, sest inimesed on etteaimamatud, aga üsna kindel olen siiski, et ei jää ükski neist paaridest pikkadeks aastateks kokku. 

Suhted on huvitavad. Ja mina, kes pole viimased 10 aastat juba korralikus suhtes olnud, olen muidugi kõige õigem analüüsija ja hinnangute andja teiste inimeste suhetele. Nii nagu lastetud teavad kõige paremini kuidas lapsi kasvatada. Teate ju küll.