Vastutusest

On üks teema, mis mind närib. Pikalt juba. Järgnev jutt on üldistav ja langeb kategooriasse "mehed on sellised ja naised on sellised". Nagu me tüdrukutega hiljuti arutasime, siis blogist võib väga kergesti jääda mulje, et autor on oma põhimõtetes kindlalt veendunud ja vankumatu. Mis mõnel juhul võibki nii olla, aga näiteks minu puhul on küll see, et kuigi ma kirjutan postituse mingit konkreetset seisukohta silmas pidades, siis ei tähenda see absoluutselt seda, et see on nüüd see viimane tõde ja et teised seisukohad ei tule kõne allagi. Lihtsalt kirjutades sa lähtud ühest vaatenurgast, sest muidu oleks mu postitused veel pikemad. 

Hiljuti lugesin ühe neiu blogi, kes kirjutas toredasti oma Tinderi seiklustest. Väga detailselt lahkas oma tundeid ja tegemisi, mõnus oli lugeda ja samastuda. Ja siis ühes postituses jõudis ta selleni, milleni minagi olen pikalt üksikuna olles jõudnud, et ühel hetkel sa tahad lihtsalt füüsilist lähedust. Nii kõrini saab sellest "mis su päris nimi on?" "kus sa töötad?" "milline film sulle viimati elamuse pakkus?" Nõnda siis juhtuski, et neiu leidis endale sealt kaaslase üheks ööks ja hetkeline janu sai kustutatud. Juhtumisi oli see mees aga abielus. Ja sellepeale lendas blogi kommentaariumis muidugi kombluspolitsei peale ning vaene tüdruk rapiti luuni ribadeks. Mis mulle eriti "meeldis", mida olen endagi aadressil rohkem kui korra kuulnud, oli lause "kui ei oleks selliseid naisi nagu sina, siis mehed ei petaks oma naisi". Sellest lausest antud postitus ajendatud ongi. 

Täna olen ma juba nii julge küll, et võin ausalt ning eriliste süümepiinadeta tunnistada, et jah, on juhtunud, et olen olnud armukese rollis. Olen olnud ka petetud naine. Seega, kõike on olnud. Miks ma siis ütlen, et mul suuri süümekaid pole? Sest mõelge, kusagil on nüüd pere, naine nagu mina, kelle mees teda pettis, sest on minusugused kaltsnaised siin ilmas, kes on täiesti moraalilagedad ja süüdimatud ussid. Miks ma ei võiks vallalisi valida? Kas neid vähe on? Kas mul südant pole, et ma lõhun perekondi? Kas mul nendest vaestest lastest kahju pole, kes kannatavad minu tõttu? Nope! Mina ei pea ennast süüdi, sest mees minuga oma perekonda lõhkus ja oma naist pettis. Ma pole ka selle naise peale pahane, kellega mu mees mind pettis. See naine ei petnud mind. Tema pole mulle mingit truudust ega lojaalsust lubanud ega võlgu. Jah, oleks kena olnud, kui ta poleks teadlikult abielumeest jahtinud ja taga ajanud, aga see pole minu otsustada, mis teda ajendas. Mind pettis minu mees. Jutul lõpp. Ainult mees on süüdi selles, et ta otsustas minna oma viinerit teise naise saia vahele leotama. 

Sest kui me lähtuks sellest printsiibist, et kui poleks selliseid naisi, siis mehed ei petaks, siis mida me sellega tegelikult ütleme? Et mehed on tahtejõuetud nõrgad ullikesed, keda naised saavad lükata ja tõmmata? Meestel endal puudub igasugune vastutus ja võime enda ihasid ning tunge kontrollida? Et vaesekesed liiguvad ilmas ringi ja muudkui komistavad ning koperdavad ühe naise põlvede vahelt teise sisse, ning naised peavad ette vaatama, et võõrad mehed kogemata nende otsa ei kukuks? 

Kas see ei lähe samasse kategooriasse, kui "mis ta siis kandis nii lühikest seelikut ja sügavat dekolteed, kui ta ei tahtnud, et teda vägistama tullakse?"? Mulle tundub, et me juba oleme peaaegu kokku leppinud, et naisel on õigus kanda seda, mida ta tahab, käia klubis tantsimas ja juua kokteile ilma, et see tähendaks, et ta soovib suvaliste meestega sugulisse vahekorda astuda. Me oleme peaaegu saavutanud konsensuse selle osas, et naised ei ole selleks siia ilma loodud, et mehed neid saaksid omavoliliselt kasutada. Jääb üle veel kokku leppida selles, et meestel on ka väike vastutus selles küsimuses, kuhu ta oma noku pistab ja meil ongi peaaegu tsiviliseeritud ühiskond. 

Paradoksaalsel moel kipuvad needsamad kaagutajad, kes väidavad, et "kui ei oleks selliseid naisi, siis mehed oleks truud", uskuma, et meestel on ühiskonnas kaalukam positsioon. Et mehed peaksid juhtima nii riiki, majandust kui perekonda. Aga kuidas siis nii, sest selgub, et mehed ei vastuta isegi selle ees, kuhu nad oma viis sentimeetrit ööseks pargivad? Tuleb välja, et see osa ühiskonnast, kes peaks suu kinni hoidma, end kodus peitma, eesrindesse ega poliitikasse mitte trügima, peaks mitte ainult hakkama saama enda kontrollimisega, vaid taltsutama ka veel füüsiliselt suuremat ning agressiivsemat osa inimkonnast. Et siis sisuliselt te väidate, et mehed on loomad, kes ei suuda ennast kontrollida ning keda peaks ohjes hoidma naised? Aga mida on inimesed läbi aegade teinud ohtlike, agressiivsete ja taltsutamatute kiskjatega? Just, hoidnud neid puuris. Eemal tsivilisatsioonist. On ehitatud müüre, üles seatud aedu, kaela pandud rihmad ja ketid. Sõnaga, kui mehed ei suuda end üleval pidada nagu korralikult dresseeritud rotveiler, siis me peaks ta puuri panema, et ta ei oleks rahumeelsetele inimesetele ohtlik. Või kas ma saan asjast valesti aru? 

Lugesin siin hiljuti ühe neiu arvamuslugu seksiostjate foorumist. Oma artiklit alustas ta viitega ühe poliitiku väitele, et meil on peagi turg täis ukrainlastest prostituute, ning toob välja väga õige mõtte, küsides, aga kes neid prostituute peaasjalikult tarvitama hakkab. Miks ei kao prostitutsioon? Kas sellepärast, et "kui poleks selliseid naisi, siis mehed ei petaks"? Või vastupidi, et nõudlus tekitab pakkumise? Kui inimesed on pahased minusuguste naiste peale, kes ei löö risti ette abielumehega vahekorra ees, sest miks ma vallalist ei vali, siis kuidas nad põhjendavad seda, et mehed ise näevad vaeva, maksavad raha selle eest, et leida "selliseid naisi", kellega oma kaasat petta? Või pole see nende meelest petmine? Ja kui me sellest juba räägime, siis mida öelda meeste kohta, kes alatult varjavad oma suhtestaatust? Miks peab vallaline naine tegema detektiivitööd, et välja selgitada, kas mees, kes ta ümber tiirutab, juhuslikult juba suhtes pole? Lihtsalt, palun, selgitage, põhjendage, miks on naisel suurem süü, kui petisest, valetajast mehel? Mis erivõimed on naistel, mida meestel pole? 

Ja ei, pole vaja siit välja lugeda seda, et ma õigustan petmist. Mida ka paljud teevad ning üllatus-üllatus, taaskord on naine süüdis, sest "kui kodus kõik korras oleks, siis mees ei läheks küla peale petma". Ausalt, mul hakkab meeste vaimsete võimete pärast juba hirm. Kuidas me neile oleme sõiduki juhtimisõiguse lubanud? Kuidas me anname neile voli juhtida riiki? Miks keegi neid ei peata!?! Minu seisukoht, ja tõesti, see on nii olnud aastaid sõltumata sellest, millist rolli ma armukolmnurkades mänginud olen, ainult petja on süüdi petmises. Alati. Ühegi erandita. Või olgu, ilmselt on erandeid, aga ma julgen väita, et need erandid kuuluvad ilmselt mõnda teise ühiskonna toimimise vormi, kui meil siin läänemaailmas. Kui sa pole oma suhtega rahul, siis ütle. Räägi oma kaaslasega. Kui su kaaslane on huvitatud koos sinuga suhet jätkama, siis ehk on võimalik kompromissile jõuda. Kui ei ole, siis saab minna lahku. As simple as that. Loomulikult on võimalik jõuda ka kokkuleppele, et kuigi on nüansse suhtes, mis ei toimi, siis seetõttu lahku minna ka ei soovita, aga mõlemad võivad oma saiade ja viineritega toimetada täpselt nii nagu kumbki heaks arvab ja teisel pole selles osas pretensioone, siis andku minna. Aga kas siin saavad mingid kolmandad osapooled poriseda, et "kui poleks selliseid naisi, siis..."? Ma leian et mitte. 

Ma mõtlesin pikalt, kas ma siia teksti kirjutan ka oma kogemustest ja sellest, et kuidas juhtus, et minust armuke sai, aga otsustasin, et see pole antud loo kontekstis oluline. Ma hakkaksin ennast õigustama ja otsima vabandusi, kuidas nii juhtus ning ennast puhtaks pesema, lootuses jätta mulje, et ma olin ka kõigest petjast abielumehe ohver. Ja seda pole vaja. Ei mulle ega lugejale.