Kilohinnast

No nii, mu armsad, tunnistage nüüd ausalt üles, kellele juba mu "suhtepostitused" ajudele käivad ja te tavalisi lobapostitusi igatsete? Ja üldse, kas ma pean mainima, et ma tegelikult midagi asjast ei jaga ja lihtsalt jauran? Sest nagu, kui mu mõtteterad ja tähelepanekud toimiks, eks ole, siis peaks mul ka kõige tagasihoidlikuma kalkulatsiooni järgi praegu umbes üheksas lahutus pooleli olema, aga reaalsus on 10(0) aastat üksindust. Seega, ma võin siin targutada ja analüüsida ja arvamust avaldada, aga tegelikult ei tea ma ise ka kuidas elu toimib. 

Üks õhtu mõtlesin, et ma peaks kirjutama sellest, kuidas elu on minu jaoks takistusrada. Algas otsast minema ja ma muudkui sörgin. Hüppan kõrgust, kaugust, rooman läbi muda, talun tuult ja vihma, lumetuiske ja kõrvetavat kuuma, kukun põlve lõhki ja kulmu rulli, vahel saadab mind edu ja ma saan hea hoo sisse ning möödun konkurentidest, ainult selleks, et järgmise kurvi taga maoli maha raksatada ja kruusast oma esihambaid, mis just äsja irvitasid, üles noppida. Mõnel päeval on kergem, tunne on hea, asjaolud soosivad, siis läheb jooks hästi ja meel on rõõmus. Järgmisel on kõik valesti, tihun nutta ja tunnen, et ma parem istun siia raja kõrvale ja savi mul kaks, kes võidab ja mis auhinnaks on. Sest auhinna kohta me ju keegi ei tea. Kõik saavad karika osalemise eest, aga kas keegi võidab ka, selle kohta korraldaja kinnitused puuduvad. Ainus, mis kindel, kaotajaid selles võidujooksus pole. Mis ma öelda tahan, ma jooksen nii hästi kui oskan. Nii kiiresti, kui mul eeldused on. Hüppan nii kõrgele, kui võhma jagub. Ja kukun nii pehmelt, kui vähegi suudan. 

Teine päev mõtlesin ma kilohinnale. Hindadele mõtlen niigi, aga see pole ainus viis kuidas säästa. Ma võin säästa, kui ma ostan suurema pakendi, sest kilohind. Aga kui pool sellest läheb paari päeva pärast prügikasti, siis kas ma säästsin või hoopis raiskasin? Jah, pere on meil keskmine, suur, mõnes valemis, aga ühtlasi on meie leibkonnas ka 5 peret, sest kõigil on ju omad eelistused. Näiteks kodujuust, mida ainult mina söön. Mulle meeldib hirmsasti mõte kodujuustust. Ja kui ma poodi satun, siis ostan - kilohinda arvestades, et siis kaks nädalat hiljem see hallitanud toode ära visata, sest kuigi mulle mõte meeldib, siis ei pruugi see sünkida toidukordade, isude ja sööjate arvuga. Sama käib juustu kohta. Ja singi. Ja jogurti. Ja liha. Ja kala. Kilohind ei määra säästmise tõhusust. 

Oma lastest mõtlesin. Kuidas mul on vedanud nendega. Mul ei ole õpetussõnu anda tulevastele või värsketele lapsevanematele. Muidugi püüdsin oma parima anda. Ebaõnnestusin ka paljus. Minu parim ei pruugi olla kooskõlas üldise arvamusega parimast. See ei pruugi olla kooskõlas teise lapsevanema arvamusega parimast. Ega isegi mitte laste arvamusega parimast. Ometi, ometi. Ometi küsis poiss kord, et millal ma temaga välja pidu lähen panema. Ütlesin, nagu ma viimased kaks aastat öelnud olen, et ma ei hakka tulema, ma olen liiga vana. "Mis mõte mul siis oli täisealiseks saada, kui sa koos minuga baari ei tule pidu panema," küsis ta vastu. Veel ütles ta, et "kas sa tead, et pooled mu sõbrad käivad su blogi lugemas ja jälgivad su Instagrami?" Olin märganud, et mõned noored jälgijad mul tekkinud on. Aga kõige toredam on see, et tal on komme mulle naljavideoid ja meeme saata. Ja nagu, ma saan aru, lapsik ja tobe, aga kas see pole omal moel elulahe, kui su 19aastane sulle hommikul kell 3 naljakaid klippe saadab? Ma luban teil veidi kade olla. Ma ise oleks täiega, kui mul sellised lapsed oleks ja ma täiesti kogemata nad selliseks olen kasvatanud. 

Õnnest mõtlesin. Kuidas õnn on mõnele see, kui on põnev ja tore ja elamused ja eufooria ja uued sündmused ja uued maitsed ja uued reisid ja uus kuum suhe. Sest õnn on võrdne teravate elamustega. Õnn on siis, kui inimene on ülestimuleeritud. Aga minu jaoks on õnn see, kui ma olen kodus, oma inimestega, kui me istume koos ja sööme seda sama igavat turvalist lohutustoitu, räägime tavalisi jutte, naerame vanade naljade üle. Õnn on rahu, stabiilsus, rutiin, turvatunne. Õnn on puhas voodipesu ja pestud aknad. Õnn on laupäeva hommik kohvikruusi ja raamatuga, kui kõik teised alles magada sahistavad. Õnn on makstud arved ja täidetud külmkapp. Õnn on jääkuubikud veiniklaasis puhkuse esimesel päeval. Õnn on hommikul ärgata sõbra sõnumikõlli peale. Õnn on viis minutit saunalaval pärast trenni, kuhu üldse end vedada ei tahtnud. Õnn on... see kui teravaid elamusi ei ole ja lähitulevikus neid ette pole näha. 

Ja mis teil muidu hästi?