Kuna ma selle laeka avasin ja oma kassist tegin blogistaari ning ma olen kahtlase minevikuga karakter, siis edaspidi peate leppima sellega, et ma kassist postitusi teen, vältimaks küsimust: "kuhu kadus kass?".
Kass kadus tugitooli sisse. Te lugesite õigesti, mitte alla, vaid sisse. On selline õõnes aparaat, noh. Sinna ta kadus esimeseks 24 tunniks. Kui ta sealt lõpuks välja tuli, siis järgmiseks 20 tunniks kadus ta akna ja kummutivahelisse tillukesse pilusse. Ka sealt tuli ta välja ja järgmine peatuspaik 16 tunniks oli elutoa diivan.
Kui ta need kohad oli kõik järele proovinud ja leidnud, et on selles kuudis ka meeldivamaid ja vähem tolmuseid paiku, kus elada kassielu, siis ta rohkem end eriti ei peitnud. Või noh, mingite ootamatute helide ja uute inimeste lisandudes korraks peitis, aga tuli peagi välja.
Viiendal päeval märkasin, et tal üks silm on imelik. Nagu väiksem ja vesisem. Näis, et ta justkui pilgutab ka seda silma tihendmini ja hõõrub oma nägu vastu uksepiitu ja mööblit, just selle poolega, kus haige silm.
Doktor Google lahti ja otsima. Mõistagi kahtlustasin ma silmapõletikku. Arvestades, et ta oli kõik mu kodu kõige räpasemad urkad esimeste päevade jooksul ära katsetanud - sest ärge laske end eksitada sellest, et mul vaip on puhas ja aknad pestud, mööbli alt ma iga nädal, või kuu, küll tolmu ei võta - siis oli üsna tõenäoline, et mingi mustus talle sealt silma kargas ja tulemust polnudki vaja kaua oodata.
Internetiotsing rahustas mind mõnevõrra. Varjupaigast võetud loomade puhul on see küllalt tavaline, et uue elukoha, toidu ja eluoluga kohanedes võib esimestel päevadel silm(ad) vett joosta. Kuna ta muidu otseselt häiritud ei tundunud sellest, siis mõtlesin, et ei hakka esialgu torkima, ehk läheb ise üle.
Paar päeva hiljem käisin apteegist läbi ja konsulteerisin. Hingerahuks. Soovitati silma puhastada füsioloogilise lahusega ja vaadata, kas läheb paremaks. Seda ma ütlen, et ega kassi silma pole nii lihtne puhastada midagi. Proovige endale midagi silma tilgutada, vaadake kui mõnus on. Ja no inimene veel ehk saab aru, et see ebameeldivus tuleb pikemaajalise heaolu nimel üle elada, siis seleta seda kassile, eks ole. Kassi silma puhastamine oli meil kaheinimese projekt. Üks hoidis kinni ja teine puhastas. Iseloom on meie kassil hea. Kuigi ta oli ilmselgelt häiritud talle ootamatult osaks saava vägivalla tõttu, tõstis häält ja rabeles, siis ta ei küünistanud vihaga. Enda kaitseks, aga mitte raevukalt.
Pärast protseduuri oli ta loomulikult solvunud ja väljendas oma pettumust. Aga pikka viha ei pidanud. Teise päeva õhtuks oli olukord juba märkimisväärselt parem. Natuke sealt midagi nirises, aga oli näha, et füsiolahusest oli abi. Kolmanda päeva hommikul oli silm juba täitsa kena, aga otsustasin selle lahuse siiski lõpuni kasutada, sest ilmselt see liiga talle ei tee. Noh, meie omavahelisele suhtele tegi see küll liiga, sest kolmandal hommikul oskas ta juba julma piinamist ette oodata ja peitis end minu eest. Karm. Tahad ju head, aga välja kukub ikka nii nagu alati.
Muidu on Mitsi kass nagu... noh, koer. Ta on kogu aeg inimese lähedal. Hommikul jookseb vastu ja tervitab, nurrub ja liputab saba. Kui ma lähen vannituppa, siis tuleb kaasa ja uurib elu. Pärast seda tuleb kööki ja sööb, kuni ma kohvi keedan. Üldse tundub selles osas naljakas kass, et talle ei meeldi üksi süüa. Kui ma kohvi keetmise ajal vahepeal teise tuppa lähen, siis tuleb riieldes järgi, et mis mõttes jätsid mu üksi. Õhtut töölt tulles ootab juba esikus ja uurib, et mis ma poest tõin. Mänguhimuline on ka. Ja jätkuvalt, nii hea iseloomuga, täiesti uskumatu! Muidugi teeb ta asju, mida ma eelistaks, et ta ei teeks. No ei näriks mu lilli, magaks söögilaua peal, ei ajaks raamaturiiulis raamatuid ümber, ei jooks akvaariumist vett ja ei pätsaks kraanikausist nuustikut ja ei jätaks seda suvalistesse kohtadesse vedelema. Aga no, ta on ju kass, noor ka veel pealegi, muidugi on ta uudishimulik ja mänguline. Just see, et ta pole üldse agressiivne, vaenulik või kuri, on minu meelest nii tore. Varjupaigast võetud loomaga on risk suurem. Iial ei tea, mida ta on pidanud läbi elama ja millised traumad teda on vorminud. Meil vedas temaga väga.
Et ta lilli ei näriks, siis ostsin poest kassimuru. Suurt usku mul polnud sellesse, aga see oli nii odav, et mõtlesin proovida. Läks küll kasvama, kohe vilega.
Elame, kosume, ajame karvu. Elu nagu hernes.
Kommentaarid
Postita kommentaar