Sellist küsimust soovitakse küsida oma uuelt potentsiaalselt romantiliselt partnerilt. Minu meelest väga hea küsimus, sest see on heatahtlik ja annab võimaluse nii paljudeks vestlusteemadeks, aga samas võib see välja tuua partneri tumedama poole ning varjatud suhtumised suhetesse ja vastassoosse üldse. Ma alustan.
Oma viimasest suhtest -mängime korraks, et see siiski oli suhe, sest nagu Triinu välja tõi, kui seda saab lõpetada ja talle pakiautomaati saata tema hambaharja ja trussikud, siis ikkagi oli suhe - õppisin ma päris palju. Näiteks õppisin ma, et olen veendunud oma väärtuses ja selles, et ma väärin parimat võimalikku suhet. See võib näida täiesti ajuvaba ja topakas asi, mida suhtest õppida, aga mina ei olnud enne seda kindel, et see täpselt nii on. Lootsin küll, aga olin valmis selleks, et minu loodud ettekujutlus suhtest on midagi naeruväärset ja saavutamatut ja isegi kui see on kusagil kellelgi võimalik, siis minul kindlasti mitte. Oli meeldiv tõdeda, et ma eksisin.
Veel õppisin ma, et olen väga isekas. Ma olen nii pikalt üksi olnud ja ma ei oska enam arvestada oma partneriga. Jah, ma oskan arvestada oma lastega, aga see pole sama asi. Mul on potentsiaal olla hoolitsev, tähelepanelik, hell ja hooliv, ja ma olen ka, aga ma näen, et mul on siin võimalus viia see kõik uuele tasemele, kui ma õpin ennast veidi vähem tähtsaks pidama ja pöörama rohkem tähelepanu oma partnerile.
Märkasin, et olen kärsitu ja mitte ainult liikluses. Ma ei malda oodata. Ma tean, mida ma tahan ja kui ma seda kohe ei saa, siis kannatlikkus pole minu tugevaim külg.
Siis õppisin ma, et minu jaoks on see, mis on õige ja oma väärtushinnangutest ning põhimõtetest kinni hoidmine olulisem, kui tunded. Reaalsuses tähendab see seda, et kuigi ma võin olla väga armunud ja kiindunud, aga kui ma näen, et ma ei jaga oma väljavalituga samu väärtusi ja põhimõtteid, siis ma lahkun suhtest. See pole lihtne. See on jube valus. Ma võin veel pikalt põdeda, igatseda ja taga nutta, aga põhimõtted on mulle tähtsamad, kui tunded.
Õppisin ka seda, et teod ja austus on mulle olulisemad, kui sõnad ja kirg. Jällegi, tundub loogiline, aga minu jaoks meeldiv avastus. Sest sõnad ja füüsiline klapp on mulle tohutult olulised. Mulle on vaja verbaalset kinnitust, et ma olen hinnaline ja ihaldatud, mul on vaja näha seda, et partner on minu pärast arust ära. Aga ometi, kui see ka on, aga teod ei ole kooskõlas lubadustega ja austus nii minu, kui teiste inimeste vastu üldiselt, on olematu, siis ma jätan selle inimese.
Lisaks õppisin seda, et ma olen võimeline sügavalt armastama. See ei tule lihtsalt, aga see on võimalik.
Ise sama küsimust küsides, olen jälginud seda, kuidas ja kas mulle vastatakse. Eriti toredad on need vastused, kus öeldakse, et "õppisin, et kõik naised on ussid ja kedagi neist usaldada ei saa" või siis vastatakse midagi üldist "ikka õppisin, miks ma siis ei õppinud". Mõlemad variandid näitavad seda, et ei õpitud tegelikult midagi. Ja kui ei õpitud midagi, siis järelikult ei võta mees suhte eest vastutust, sest tema meelest tema tegi kõik õigesti ja kui suhe ei toiminud, siis sellepärast, et teine osapool tegi midagi valesti. Tõsi, mõnel juhul võib see nii olla ka. Aga isegi sellisest suhtest saab ju midagi õppida, või ei? Enda kohta, suhete kohta, vastassoo kohta?
Miks see, kui midagi eelmisest suhtest ei õpitud on üldse halb? Väga lihtne, sest sel juhul võetakse samad suhtlemismustrid ja käitumine uude suhtesse kaasa.
Mul on üks tuttav mees. Ma tunnen teda aastakümneid väga lähedalt ja olen näinud teda ka erinevates suhetes. Oma partneritest ta halba ei räägi. Ma pole kunagi kuulnud. Ta valib oma kaaslaseid hoolikalt, ei saa öelda, et ta tormaks ühest suhtest teise. Millegipärast aga need suhted tal pikalt ei kesta. Minu jaoks on põnev see, et kuigi naised, kellega see mees suhtes on olnud, on kõik erinevad, nii iseloomult, temperamendilt, hariduselt kui taustalt, siis suhted lõppevad kõik samal põhjusel. Seega, kuigi mees ei süüdista või laima oma kaaslasi, siis näib, et suhetest ei õpi ta ka midagi. Mees on veel noor, alles nelikümmend. Minu jaoks on tema suhete kõrvalt jälgimine muutunud teatud mõttes guilty pleasure'iks. Ma tahan näha, kas ta kunagi ise läbi hammustab selle, et ta ei õpi, ei võta vastutust suhtes juhtuva ees, ei tee korrektuure ja ei arene, või jääbki ta lihtsalt elus edasi voolama ja kehitab pärast iga suhte lõppu õlgu ja ühmab: "ju siis polnud ikka see "õige" minu jaoks".
Mida teie oma viimasest suhtest õppisite?
Kommentaarid
Postita kommentaar