Hiljuti oli mul põgus vestlus mehega, kes rääkis mulle, et ta ei räägi kunagi oma eksidest halvasti. Näiteks, ei ütle ta kunagi, et "mu eks oli loll paks lehm". Mis oleks muidugi tase, kui päriselt keegi nii ütleks, aga las olla. Ta väitis seda küll, aga kui temaga veidi seda teemat arutada, et mis siis ikkagi juhtus, miks ta suhted lõppesid, siis ridade vahelt kostus, et üks naine lasi end käest, teine ei olnud enam armastusväärne, ja kolmas oli armukade joodiknaine. Samal ajal rääkis mees mulle seda, kui eriline ja ainulaadne ning imeline ma olen.
Minu jaoks on see vihje sellele, et tegemist on ebaküpse ja misogüünse mehega. Mitte, et ma ei usuks, et naised võivad tropid olla. Või ma ei teaks, et ma olengi suurepärane ning imeline. Aga naisena ei kuule ma seda, et mina olen imeline ning kordumatu või et teised naised on nõmedad mõrrad. Mina kuulen seda, et mind seatakse võimatule pjedestaalile, kust ma varem või hiljem suure kolinaga alla kukun ja muutun samasuguseks nõmedaks mõrraks nagu kõik teised naised.
Sest vaadake, kuigi ma tean, et ma olen vapustavalt võrratu, siis ma tean samas ka seda, et ma olen samasugune nagu 99,8% minu suguõdedest. Täpselt nii nagu nemad, olen minagi tujukas ja mossitan vahel ilma igasuguse näilise põhjuseta. Olen vahel kärsitu ja pahur, nutan vahel niisama. Ka mul on krambid ja ma lekin korra iga 28 päeva tagant. Ma olen vahel laisk ja ei jaksa trenni teha, või mis "jaksa", vahel ma puht banaalselt lihtsalt ei viitsi. Ka mina kulutan vahel raha mõttetute jubinate peale, ka mina ei saa vahel lihtsatest ja loogilistest asjadest aru ja neid peab mulle mitu korda lahti seletama. Ka mina kannan vahel koduseid mugavaid väljaveninud riided. Ka mina ei viitsi vahel süüa teha ja kõrvetan pelmeenid põhja. Ka minule meeldib end hellitada, käia juuksuris, spas, osta uusi riideid ja lõhnaõlisid. Ka minul on päevi, kus ma ei taha seksida. Ka mina võin sõbrannaga kolm pudelit veini õhtu jooksul ära juua, ilma, et silm ka pilguks. Ka minul on tselluliit ja kõhupekk, kortsud silmanurkades ja pigmendilaigud. Ma olen täpselt samasugune nagu kõik teised imelised ja suurepärased naised.
Ja kui mees ütleb, et sa oled eriline ja ta pole iial kohanud kedagi sinusugust, siis kuigi see võib tunduda ilus ja meelitav, siis tegelikult on see lõks. Sest kui ma seda tõsiselt võtaks, siis ma kontrolliks end pidevalt, analüüsiks kogu aeg, et kui ma korraks lasen ennast lõdvaks, kas ta siis ikka veel mind eriliseks ja imeliseks peab, või muutun kohe samasuguseks nagu kõik need teised jubedad naised, kes siiani ta ellu on juhtunud? Ja ma ei taha seda. Ma ei taha võistelda teiste naistega. Nad pole minu konkurendid. Teised naised on minu meeskonnast.
Samas, ütleme, et mehel ongi elus halvad isendid sattunud, no mängime korraks seda mängu kaasa. Kui nüüd küsida neilt, et kui naine oli selline, siis mida sa ise suhtes valesti tegid, mida sa õppisid, milliseid käitumismustreid vältida kavatsed, et uuesti mitte samasugusesse olukorda sattuda. Ja nad sellele küsimusele vastata ei oska või vastavad, et nemad ei teinudki midagi valesti, naine üksi oli halb, siis ma jooksen. Sest isegi halvas suhtes oskab küps mees välja tuua need hetked, kus ta ise just kõige üllamalt ei käitunud. Kui ta seda ei oska, siis pole ta oma eelnevatest kogemustest midagi õppinud ja temaga pole pikas plaanis midagi peale hakata. Selline mees ei oska võtta oma käitumise eest vastutust. See tähendab, et kui temaga suhet arendada, siis kõik mis suhtes juhtub on naise õlgadel. Kõik halvad asjad, tähendab.
Samad põhimõtted kehtivad loomulikult ka naiste puhul. Kui naine räägib kõikidest oma eelnevatest kallimatest negatiivselt või ei näe seda, kuidas ta ise suhtes valesti käitus, siis tõenäoliselt saab elu temaga olema keeruline ning raske.
Et see lugu nüüd väga süüdistavaks ei läheks, siis ma arvan, et on ainult õiglane, et ma toon välja asjad, mida ma ise kipun meestega suheldes valesti tegema. Abielus olles oli minu suurimaks veaks see, et ma ei austanud oma meest. Alguses küll. Austasin ja imetlesin. Minu meelest ta oli kõige lahedam inimene, keda ma kunagi kohanud olin. Ta oli kena, stiilne, paljulugenud, laia silmaringiga, palju reisinud ja huvitav inimene. Aastate jooksul aga minu austus hääbus. Seetõttu pole ka ime, et ta sellist austust ja imetlust, mida ma kodus ei pakkunud, mujalt otsima läks.
Kommentaarid
Postita kommentaar