1539*

Mul on üks saladus. Või noh, mitte just saladus, aga üks selline naljakas info, mida ma juba tükk aega endaga hoidnud olen ja pole julgenud seda avaldada, sest ma kardan, et kui ma ütlen, siis ma sõnun ära ja siis see asi kaob. 

Okei, ma tean, kuidas see nüüd välja kukkus. Aga ei, ma ei kirjuta sellest, kuidas ma oma arust olen oma unistuste mehega kohtunud. Aga armas, et te seda võimalust ei välistanud, nunnud olete. 

See on tegelikult täiesti mõttetu saladus. See pole üldse mingi märkimisväärne asi, millest postitus pastakast välja imeda. Vabandust, et ma selle pika sissejuhatusega lootused juba kõrgeks olen ajanud. 

Aga asjast. Pole kunagi mingit saladust sellest teinud, et ma kipun kiirust ületama. Kusjuures, üldsegi mitte meelega. Mitte nii, et mul on vaja hirmsasti ühiskonna normide ja reeglite vastu mässata ja tõestada, et ma olen nii kõva kunn, kes suudab kõiki neid trahve kinni plekkida ja üldse, ma olen seadusest üle, sest ma olen nii eriline. Ma ei ületa kiirust ka seetõttu, et ma kuhugi hilineks. Reeglina ei hiline ja kui ka hilineks, siis olles paar aastat autoga liikunud, olen aru saanud, et see kiirustamine ja tõmblemine mulle lisaaega juurde ei võida. Pigem vastupidi, rapsides kipud tegema rumalaid vigu, mis võivad teekonda hoopis pikendada. Ainuke põhjus on see, et mu auto on liiga äkiline. Jah, mina olen ohver. Mul on varem olnud erisuguseid panne ja never ei ületanud kiirust. Volli on mind demoraliseerinud ja hukatusse viinud. 

Olengi nii elanud, et iga paari kuu tagant riigikassat sponsoreerinud. Mitte suured summad, 9 eurot, 12. Aga ikkagi, eks. Tarbetu väljaminek. 

Saladus on see, et ma sain viimase trahvi sel päeval, kui mu nimevahetustaotlus heaks kiideti. See oli 13. oktoobril. Ma pikalt ei saanud ise arugi. Liiklesin ikka nii nagu alati, on ka kiirust ületatud, aga kuidagi edukalt, ilma märki maha jätmata. Mis on natuke naljakas, eks, umbes, et uue nimega tuli uus etapp mu ellu, selline, kus ma enam trahve ei saa. Aga jah, nüüd seda kirjutades ma juba tunnen, kuidas trahv on soolas, sest kes see ikka saamata jäänud trahve liiga vara kokku arvutab. Parkimistrahvi näiteks pole ma kogu autojuhina oldud aja jooksul, mida on nüüd 14 aastat, kordagi saanud. Ega muid. Volvot pole mul kordagi kinni ka peetud. Varem olen paar korda puhuma pidanud, mingite reidide ja igavlevate patrullijate tõttu. Mis on mõistagi ka juba selline kahtlane keiss, sest olen lugenud, et just kogenud juhid kipuvad rohkem reegleid eirama, kuna neil on tekkinud suhtumine "ma olen hävimatu!". 

Vabandust, läks jälle hulluks eneseupitamiseks ja kiitlemiseks lahti. Edaspidi peaks vist kirjutama ainult siis, kui mul midagi viltu kisub. Oot, las ma mõtlen korra... hmm... ei tule midagi meelde. Aa, no üks päev läks Vollil mootorituli lambist põlema. Lihtsalt. Tegin just maanteel möödasõitu ja plõnn! Kaks päeva põles. Ja kustus. Siis ühel päeval tuli mingi imelik hääl, ma ei saanudki aru kust täpselt, nagu oleks mootoris mingid asjad lahti ja kõlisesid, või siis rattakoopas midagi. Aga see läks ka ära. Kõhe tunne on küll, et ehk peaks ta igaks juhuks töökotta viima, aga ma kardan, et nad vaatavad mind seal pika pilgu ja kergitatud kulmuga, umbes, et proua, kas teil kontol on limiit raha hoiustamiseks ja pole paremat kohta, kuhu seda põlema viia. Nagunii on varsti hoolduseaeg, siis mainin, vaatavad ühtlasi üle need asjad ka, kui seal midagi vaadata on. Midagi muud halba pole juhtunud. Kahjuks. 

Aa, ja postituse pealkirja ei osanud panna. Pealkirjaks on avaldatud postituse järjekorranumber. See on mul siis tuhandeviiesajakolmekümneüheksas postitus, mis lugejani on toodud.